|
|
Post by Athena Valencia Vega on Nov 6, 2016 12:29:02 GMT
Athena oli selgelt veel meeles tema trenn uue treeneriga, kuid hoolimata sellest otsustas neidis end kokku võtta, tõmbas selga enda trenni riided ja valik oli minna joosta pikem maa üle silla ja linna ääres või mööda linna ja instituudi lähedust, kuid kindlameelselt valis neidis esimese variandi, ta teadis, et peab end treenima ja endast parima andma, et Keith tema tulemuste ja tegudega rahule jääks. Seega oligi käinud kõik kiirelt - riided seljas, kõrvaklapid koos telefoniga ootamas ning valmis ta lahkuma ka oli. Ath lahkus instituudist ja asus siis läbima oma valitud jooksurada, mis oli talle õnneks tuttav, sest oli seda mitmeid kordi jooksnud. Olles pool maad jooksnud peatus neidis, kuid jätkas kiirkõnniga ning jäi korra seisma silla peal, mis nende väikest veekogu siin kandis ületas. See koht oli alati ilus ning kui muidu ei tohtinud jooksmisest nii pausi teha, siis see kord otsustas Ath veidi patustada ning jäi sinna seisma ja seda ilu silmitsema. Ta võttis taskust ka enda telefoni ja avas telefonis kaamera, et kenast kohast ikka pilt ka jäädvustada, nagu ikka öeldakse 'tee pilti, siis kestab kauem', kuigi pilt polnud sugugi võrdväärne selle reaalse olemise ja olekuga, see õrn tuuleiil ja sügise hõng, kõik tuletas meelde, et varsti on talv ja piparkoogid koos kõige muu hea ja paremaga. Oli mida oodata. OT: Zachary Blackley |
|
|
|
Post by Zachary Blackley on Nov 6, 2016 13:05:36 GMT
Kuna mees päeval ringi liikuda ei saa, ronib ta õue peagi, kui päike on juba loojumas. Ta võttis suuna silla poole, kuna ta teadis, et see on üks kohtadest, kus päike kippus kiiremini loojuma. Zach pidi hoiduma kohtadest, kus päike veel paista võis, kuna päikese kätte sattudes ta sureks. Ka sellisel ajal liikumine oli mehe jaoks riskantne, ta ei teadnud millal päike teda kõrvetada võib. Peagi oli ta silla juures ning avastas, et keegi oli temast juba ette jõudnud, seda ilu imetlema. Muidugi polnud see sild Zachary oma, et ta seda enda omaks saaks nimetada, kuid juba varem oli see olnud üks tema lemmik kohtadest, kus enda vabaaega veeta. Vesi oli siin alati ilus, eriti siis veel päikeseloojangute ajal. Kahjuks enam ta seda täiest südamest nautida ei saa. "Naudite ka ilusat vaadet?" päris vampiir, kui oli naisele lähemale jõudnud. Jällegi tundis ta sisemuses imeliku tunnet, kas ta on jälle sattunud mingi üleloomuliku olendi otsa ning kas ka naine saab aru, et Zach on vampiir? Huvitav oleks seda teada. Kõndinud silla piirdele lähemale, toetas ta enda käed piirete peale ning imetles vaadet.
|
|
|
|
Post by Athena Valencia Vega on Nov 6, 2016 14:38:24 GMT
Valencia võpatas õrnalt, kui keegi ühel hetkel teda kõnetas. Tema jaoks oli see lihtsalt ootamatu, eriti viimasel ajal, sest seda juhtus aina tihedamini. Val toetas end samuti vastu silla piiret, kuid silmitses veidi huviga meest, sest too nägi tema jaoks kuidagi huvitav välja, miski oli temas teistsugune, kui muidu inimene - kuidagi ebainimlikult heleda nahaga, aga samas ehk on tegu tavalise inimesega, kellele päike ei meeldi lihtsalt, kes teab. Neidis vaatas ka taas loojangu poole. "See on imeline lausa," sõnas Val kerge naeratusega sättides samas veidi oma hobusesaba, mida tuul talle näkku muudkui sasis.
|
|
|
|
Post by Zachary Blackley on Nov 6, 2016 14:56:49 GMT
"Vabandust, ma ei tahtnud ehmatada," lausus mees õrna naeratusega, kui nägi, et neidis kergelt võpatas. Vampiirina märkas ta rohkem pisiasju ning ega see võpatus ka nägemata jäänud. Zach oli ise selgusele jõudnud, et naine pole tavaline inimene, kuna oskab juba vahet teha tavalisel inimesel ja üleloomulikul olendil. Piisavalt palju juba mõlemaga kokkupuutunud, kuid hetkel ta seda teemat ei tõstatanud, sest pole vaja hetke rikkuda. "On tõesti, kui päikedetõusud on veelgi imelisemad," pidi mees nukra naeratusega mainima, kuna ise ta enam neid näha ei saanud, kui ta just ei taha, et see viimane asi oleks, mida ta näeks. "Käite te siin tihti?" küsis mees ja pööras pilgu naisele. Nad võisid küll umbes sama vanad olla, kuid viisakuse pärast ütles ta neidisele 'teie'. Lihtsalt asi, mis on külge jäänud.
|
|
|
|
Post by Athena Valencia Vega on Nov 6, 2016 15:33:19 GMT
"Siin kohapeal ma väga tihti pole, aga mööda jooksen küll," sõnas Valencia mehe küsimuse peale. Kui ta midagi tegi siis alati tegi ta selle lõpuni, mis tähendas, et jooksis kogu oma ette nähtud teekonna, kuid hetkesel juhul ta tõesti patustas, sest polnud ammu siin peatunud ja üks kena vaade vahelduseks kuluks ära küll. "Sa ei pea mind teietama, mul tekib nii tunne, et ma olen mingi pensionär või midagi," muigas Val, kui kutti jälle teie ütlemas kuulis, ta oli alati eelistanud sinatamist, äärmisel juhul ta leppis kui õpetajad või treener teietas, kuid seda ka nemad enamasti ei teinud. "Mulle meeldivad päikeseloojangud rohkem," kehitas Ath õlgu, võib-olla oli asi nii sellepärast, et talle meeldis pime aeg ja peale päikese kadumist enamasti algaski pime aeg.
|
|
|
|
Post by Zachary Blackley on Nov 8, 2016 18:22:32 GMT
"Oled suur spordiinimene?" küsis mees. Ise ta eraldi trenni ei tee, kuna arvab, et liigub ühe päeva jooksul piisavalt. Juba varakult tõuseb ta üles ning asub koheselt tegutsema, ei tal ole aega luuslanki lüüa. Pigem leiab ta endale tegevuse millega ta saab mingi perioodi ära sisustatud, peale seda leiab juba midagi uut teha. Õnneks on mees juba geenidega kaasa saanud keha, mis ei võta kergesti kaalu juurde, söö ükskõik mida kuid kaalu palju ei tule. Zach naeris kergelt naise öeldu peale. Mõned kohe nõuavad, et neid teietatakse aga, kui naine seda ei taha, siis ta seda ka ei tee. "Zachary," sõnas vampiir ning sirutas enda käe naise poole. Kui nad juba sinatavad, siis võiks vähemalt nimesidki teada, muidugi kui naine seda avaldada tahab. Kuid võimalus, et nad kunagi uuesti kohtuvad on väike, ei või iial teada. Äkki kohtuvad veel kunagi. "Ka pimedus on.. tore," sõnas vampiir muigega. Mõned peavad sellega lihtsalt lepima ega saa valida, kus nad elavad- kas pimeduses või valguses.
|
|
|
|
Post by Athena Valencia Vega on Nov 8, 2016 18:50:35 GMT
''No, kas nüüd spordiinimene, aga mu elu lihtsalt nõuab, et ma oleks füüsiliselt vastupidav igat moodi,'' vastas Athena selle peale, kui Zachary veidi selle kohta uuris. Kui ta ei peaks füüsilises vormis nii rängalt olema, siis tõenäoliselt võtaks ta asju palju vabamalt ja ei jookseks ning treeniks nii palju, kuid kahjuks tema varjuküti elu nõudis seda, et deemonitele jaksu vastu hakata oli, eriti veel alguaastatel ja kuna Athena oli suhteliselt noor ja uus selles elus, siis oli asi tema jaoks veelgi raskem. Positiivne oli muidugi tema tahtmine ja see, et neid treeniti. ''Athena Valencia,'' tutvustas neidis end, kui mees ennast tutvustanud oli. ''Mulle tegelikult pimedus meeldib väga, isegi ei tea miks,'' lausus Val nii muuseas ka jutu lisaks. Ta pani oma telefoni tagasi taskusse ja silmitses loojangut edasi, päike oli kohe kadunud ka silmapiiri taha.
|
|
|
|
Post by Zachary Blackley on Nov 10, 2016 20:10:42 GMT
"Eks see ole ka hea, kui sa sportlik oled, aga kui töö seda nõuab, siis on see eriti tähtis," sõnas mees noogutusega. Erinevad tööd nõuavad erinevaid võimeid, kel vaja vastupidavat füüsilist vormi, kel vaimset. Õnneks ei pea mees olema nii head vormis, kui Athena. Tegelikult ei käi mees hetkel üldse tööl- asi mille ta peaks ära korraldama. Varjuküttide elu ongi raske, kuna nad peavad olema koguaeg valmis, kunagi ei tea millal deemonid neid ründavad. "Väga kena ja haruldane nimi," sõnas Zachary, kui oli naise nime kuulnud. Polnud nimi mida igapäev kuuleks. "Eks sa siis oled kuidagi pimedusega seotud," arvas Zach, ega muidu talle pimedus ei meeldiks.
|
|
|
|
Post by Athena Valencia Vega on Nov 10, 2016 20:24:01 GMT
''Nii võrd kui võrd ma seda tööks saan nimetada, aga jah, paratamatus mõne elu juures,'' sõnas Val kerge naeratusega. Tore, et Zachary teda mõistis, sest nii mõnigi oleks küsinud, miks sa oma elu või tööd ei muuda, kuid kui sa kord oled kellekski loodud, siis sellest loobuda ning seda muuta oli väga raske. ''Aitäh, kuulen seda suhteliselt tihti, mu ema ja isa otsustasid lihtsalt oma lemmik nimed kokku panna,'' muigas Athena mehe tähepaneku peale ''aga ega sinu nimi ka väga tavalisem ei ole.'' lisas neidis kõigele. ''Võimalik, et siis olen jah või valgus liiga tüütu ja siis liiga palju inimesi,'' sõnas Ath. Päike oli juba kadunud, kuid siiski neidis seisis seal ja vaatas silmapiiri, võib-olla meeldis talle kellegi seltskond, tavaliselt oli ta see üksik hing, kuid viimasel ajal eriti tihti sattus ta rahva sekka - igasuguse rahva.
|
|
