|
Post by Zachary Blackley on Nov 1, 2016 19:00:25 GMT
"Peaasi, kui sa ise õnnelik ja rahul." See oli mehe peamine nö 'elumoto' mille järgi elada, kui sa ise õnnelik ega rahul ei ole, peab midagi muutuma. Olgu selleks siis kasvõi kõige väiksem muutus. "Kuu ja pool vist," tõdes mees. Täpset arvet ta pidanud ei ole, aga kaks kuud peaks varsti täis saama. Mees ise loodab, et mõne kuu pärast suudab ta enda verejanu juba täielikult talitseda. Pole just kõige parem ringi liikuda, kui koguaeg verele mõtled. Midagi muud sa siis teha ei saa, see nõuab palju mingutust. Hea, et Kyle mehega edasi suhtleb, sest mees on üks vähestest, keda ta tegelikult usaldab. Enda klanni omadega mees ei suhtle, sest see paneb ta koguaeg mõtlema, kes ta on. Teistega koos olles ta seda koguaeg, aga ei tunne. Zachary sai Kyle naljast aru ning naeris ka ise sellepeale. "Siiamaani ei ole mulle midagi mainitud," vastas ta küsimusele muigega. Tuleb ainult lepingule alla kirjutada ning ongi kõik. "Tore teada, et meie seas on olevus, kes meid kõiki tappa tahavad," sõnas Zach. Seda poleks ta suutnud ettekujutada. "Aga sortsid, kes nemad on?" päris vampiir, kuna see sõna oli talle võõras. Libahuntidest ja haldjatest teab ta veidikene, aga sortsidest ei midagi.
|
|
|
Post by Kyle Moreno on Nov 1, 2016 21:21:25 GMT
Kuu ja pool, seda on omajagu, aga verejanu kontrollimiseks võib-olla veel liiga vähe. "See on hea, et sa juba suudad inimeste keskel olla. Raske on muidugi, aga sa hoiad end kontrolli all. Hea töö," rääkis Kyle ja öeldes oma viimased sõnad, lõi ta oma joogiklaasi vastu sõbra oma. Kyle jõi oma klaasi tühjaks ja tellis taaskord viski jääga. Sabin oli tal sees juba, soe tunne samuti ja meeleolu muutus lõbusamaks. "Üldjuhul aktsepteeritakse sinna klanni kõik linnas elavad vampiirid. Peaksid õnnelik olema, et vampiiriklanne on linnas vaid üks. Libahundikarjasid on kaks ja nendega on palju kana kitkuda," vastas Kyle. See pidev kana kitkumine oli ikka korralik peavalu, aga Kyle ja tema libahundid töötasid endiselt plaani kallal, kuidas nad linnast välja ajada ja nende territoorium endale saada. "Eksole. Õnneks varjukütid jahivad deemoneid, seega võid varjuküttidest mõelda kui meie kaitseinglitest," sõnas Kyle. Varjukütid tegid teiste olendite ja inimeste elud ikka tunduvalt lihtsamaks. "Sorts on sisuliselt nagu võlur või nõid. Ta suudab loitsude abil näiteks ravida, võib su ära needa või teha midaiganes oma loitsudega. Nad on päris võimsad olendid, seega sortsi sa endale vaenlaseks ei taha, pigem liitlaseks," vastas Kyle. Tal oli vähemalt üks sorts, keda ta pidas enda liitlaseks - Electra.
|
|
|
Post by Zachary Blackley on Nov 2, 2016 19:01:19 GMT
"Ma tänan," lausus ta kerge naeratusega. Hea kuulda, et keegi tema elamisele kaasa elas. Tekita tunde, et ta pole üksinda. Muidugi on tal veel tema vanemad ja ka vampiiriklann, kuid Kyle oli siiski midagi muud. Zachary haaras uuesti enda klaasi ning asus sealt jooma. Siiski pole vaja jooki raisku lasta. "Ei vea sul siis," lausus mees sellepeale. Kindlasti pole lihtne, kui sul konkurent on, kes tahab ka sind välja puksida. Vähemalt ei pea tema vampiiride sõjad osalema, sest siin ei olnud mingit sõda. "Eks ma tänan neid, kui nendega kunagi kohtuma peaksin," sõnas vampiir muigega. Hea, et keegi neid kaitseb ja nad ei pea enda elu pärast muretsema. Vähemalt on nii turvaline. "See kõlab huvitavalt," sõnas Zach, kui mees talle sortse kirjeldas. Mõnega tahaks ta ehk isegi kohtuda. "Kaua sa sellises maailmas oled olnud?" päris vampiir lõpuks. Kindlasti palju kauem, kui Zach ning Kyle teab sellest palju rohkem, kui tema. "Kas neid deemoneid on siin palju ja oled sa mõnega ka ise kohtunud?" pommitas mees edasi. Kellegi teise käest tal seda küsida nii väga ei olnud. Pealegi usaldab ta Kyle öeldut rohkem, kui kellegi teise.
|
|
|
Post by Kyle Moreno on Nov 2, 2016 19:30:08 GMT
Kyle noogutas raske südamega, kui Zach mainis, et tal ei vea. Tõesti ei vedanud. Jade Wolfi kari oli tugev vastane, et nende vaen ei lasknud neil seda linna jagada. Keegi pidi peale jääma. "Tänada pole vaja - see on nende töö," naeris Kyle kergelt. "Pealegi, nad teevad oma tööd hästi," arvas mees. Ta pole ammu enam mõne deemoni otsa komistanud. Eks nii oligi parem - suurem võimalus elus püsida. "Kui sul on mingit teenet vaja, siis sortsid on üldjuhul nõus aitama vastutasu eest," lausus Kyle. See informatsioon võib tulevkus Zachile kasulik olla. "Tegelikkuses olen sünnist saadik, sest ma sündisin libahundina. Aga see geen hakkas avalduma, kui ma teismeeas olin. Mäletad, kui ma olin ühe aasta keskkooli alguses koduõppel? Ma olin tegelikult Kanadas piiri ääres koos oma emaga, kes õpetas mulle end kontrollima. See ei võtnud küll terve aasta ja ma olin tõesti koduõppel, aga keset aastat ei hakanud kooli tagasi tulema," rääkis Kyle oma jutust pikemalt, aga see oli alles algus. "Nendest olenditest, kes siin linnas veel elavad, rääkis mu ema mulle alles mõned aastad hiljem. Ma polnud ühtegi neist veel kohanud tolleks ajaks, aga kui kohtasin, siis õppisin neid niiöelda tunnetama. Seetõttu ma teadsingi, et sa oled vampiir," lisas Kyle. "Olen kohtunud küll päris mitmega, aga õnneks mind on alati päästetud varjuküttide poolt. Nad oskavad alati ikka õigel ajal õigesse kohta ilmuda," vastas ta. Tundus, nagu varjukütid oleksid igal pool. Kas see ka tegelikult nii oli või Kyle'l lihtsalt vedas, sellele ei oska vastata.
|
|
|
Post by Zachary Blackley on Nov 5, 2016 7:01:32 GMT
"Parem oleks, et nad enda tööd hästi teevad," lausus Zach muigega,"mina küll ei tahaks deemonile ette jääda." Jaa see on ka tõsi, siiamaani pole ta ühegagi kohtunud ja ega ta seda kohtumist ei oota ka. Pole tal vaja neid kohata. "Miks ma ei imesta, alati on midagi vastu vaja," lausus mees kerge naeruga. Keegi ei tee kunagi asju lihtsalt heast südamest, kui ta sulle just teenet võlgu ei ole või, kui te väga head tuttavad ei ole. Kindlasti tahaks ta ühe sortsiga kunagi kohtuda, ükskõik kui vana ta ka oleks või ei oleks. "Muidugi ma mäletan seda," sõnas vampiir. Zachary oli olnud kurb, et sõber üheks aastaks lahkub, aga nüüd sai ta teada miks- mees oli muutumas libahundiks. See seletab nii mõndagi. "Parem oligi, et see koolis ei juhtunud. J..," hakkas vampiir sõnama, kuid sõna 'jumal' ei suutnud ta välja öelda, see jäi talle kurku kinni. Veel üks omadus, mis vampiiridel oli. Vanemad ja kogenumad vampiirid juba suudavad seda öelda. "Kes teab, mis siis juhtunud oleks," sõnas Zachary peale väikest pausi. Rääkida ka enam korralikult ei saa. "Sa oled siis õnnesärgis sündinud, ma küll ei teaks, mis ma teeksin, kui peaksin ühega kohtuma."
|
|
|
Post by Kyle Moreno on Nov 9, 2016 19:32:55 GMT
"Kokkusaamine deemoniga võib olla.. huvitav. Eriti, kui nad on inimesteks kehastunud, mida nad üldiselt ongi. Ma saan aru, kui tegemist on deemoniga, aga vampiirid seda nii hästi ei taju, seega pead tõepoolest ettevaatlik olema," sõnas Kyle. Ta lootis küll, et Zach ei jää ühelegi deemonile ette, sest ta vaevu teadis sellest maailmast midagi. "Tõepoolest. Tasuta ei anna keegi midagi," vastas Kyle muigega ja tõstis oma klaasi suule, et sealt lonks võtta. "Seda küll. Hea, et mu ema õpetas mulle end kontrollima. Üksi oleks palju raskem olnud," arvas Kyle. Ta oli oma libahundieluga väga rahul, ent inimesena poleks ilmselt midagi halba. Ta pole oma emaga juba aastaid sõbralikult suhelnud, sest Kyle oli ju pealt näinud, kuidas ema isa tappis. Mitte parim vaatepilt, või tegelt sõnastaks ümber - halvim vaatepilt terve elu jooksul. "Ei suuda öelda Jumal?" muigas Kyle. Ta ei teadnudki, kas Zach teadis juba, et vampiirid ei saa seda sõna öelda. Võimalik, et tulevikus saab, aga niiöelda vastsündinutel see sõna suust välja ei tule. "Ma arvan, et su klanni liidri ja liikmete poolt räägitakse, mida teha, kui kohtud deemoniga. Igal rassil on erinevad võimed, mida nende vastu kasutada," vastas Kyle. OT: Sorri, kui segast peksan, pole Shadowhuntersit näinud ega lugenud.
|
|