|
Antiik
Nov 1, 2016 20:40:03 GMT
via mobile
Post by Athena Valencia Vega on Nov 1, 2016 20:40:03 GMT
Athena oli ime kombel saanud instituudist välja ka päevasel ajal ning see tähendas muidugi taas hulkumist mööda New Yorki, olenemata sellest, et neidis oli siin üles kasvanud ei tähendanud see seda, et ta nüüd kõiki tänavaid ja nurgataguseid ka teadis. Ta oli sattunud kuhugi kõrval tänavale, kus tema silmis oli suhteliselt igav, kuid maagilisust andis siiski see kogu pilt, sest neidis polnud ammu näinud nii koduse välja nägemisega kohvikuid ja samuti nii mõnusaid antiikpoode, mis teda muidu ei tõmmanud, aga nüüd oleks ta heameelega kõik läbi tuhlanud, samas ta teadis aga, et kui peaks mõnda sisse astuma siis ilmselt ei väljuks sealt enne sulgemist. Hoolimata enda manitsemisest siiski andis ta alla ning lõpuks astus sisse ühte vanemasse poodi, kus müüdi raamatuid. Sisse astudes üllatus neidis kui avastas, et pood on kõvasti suurem kui tundus väljast, lausa kahekordne ja siia oli ära eksinud ka mõned inimesed. Leti taga seisev hallide lühikeste juustega daam tervitas teda sõbralikult näol naeratus, mis pani naeratama ka Athena ja neidis tervitas naist vastu astudes siis esimesse vahekäiku, kus ootasid teda nahksed kaaned ja vägagi huvitavad raamatud. Ta võttis ühe lausa sõrmede vahele ja avas selle. Raamatud lõhnasid alati nii hästi, eriti vanemad, ta isegi ei teadnud, miks see lõhn talle nii väga meeldis, sest suur raamatute lugeja ta polnud. Valencia silmitses kulmud nahksete kaantega raamatut leht lehe haaval, sisu oli ootamatult huvitav.
OT: Rohan
|
|
|
Antiik
Nov 1, 2016 21:14:31 GMT
Post by Rohan Simon Grace on Nov 1, 2016 21:14:31 GMT
Väikse poisina Rohan vihkas raamatute lugemist. Tundus mõttetu lugeda kellegi väljamõeldud teksti, kui selle asemel sai sõpradega väljas möllata - suvalisest kokkusaamisest tekkised sellised mälestud, et nendest lugudest saaks ta ise raamatu kokku panna, kui vähegi tahaks. Aga hiljem, nii umbes siis, kui temast libahunt sai, leidis ta end palju lugemast. Aga ka siis ei lugenud ta juturaamatuid, vaid kõike seda, mis puudutas teda. Ta õppis tundma end kui libahunti. Raske oli müütidest tegelikkust välja noppida, aga tänaseks on ta omadega sealmaal, et on vastused saanud peaaegu kõikidele oma küsimustele. Mingil hetkel käis aga klõps ära - Rohan hakkas lugemist nautima. Ta ei võtnud neid lugusid enam kellegi väljamõeldud seiklustena, vaid sai aru, et nende ridade vahel ei jutustata pelgalt lugu, vaid antakse edasi mingi sõnum. Ja see oli hetk, kui Rohan teadis, et tahab näitlejaks saada - anda läbi lihtsa loo edasi suur sõnum. Rohan juhtus ühes raamatukogus lugema üht päris vana raamatut, mida ta tol hetkel laenutada ei tahtnud. See meenus talle täna hommikul, mistõttu ta seda raamatukokku otsima läks, aga seda raamatut ei olnud seal enam. Ta ei mäletanud autorit ega täpset pealkirja, mis tegi selle raamatu leidmise keerulisemaks. Aga ta mäletas selle välimust. Rohan oli juba päris mitu raamatupoodi läbi käinud selleks hetkeks, kui ta ühte vanemasse sisse astus. Poes ninna tungiva lõhna järgi oli selge, et raamatud on seal kauem kopitanud kui nende hallipäine müüja, mis tegi selle raamatupoe hetkega üsna ebameeldivaks kohas, kus viibida. Aga ta tahtis seda raamatut, mis talle hommikul meenus ja seetõttu liikus ta riiulite vahele. Enamikel raamatutel olid nahast kaaned ümber, mis tegi otsimise masendavalt raskeks. Kui ainult täpne pealkiri meenuks! Või vähemalt autori perekonnanime esitähtki.
|
|
|
Antiik
Nov 1, 2016 21:47:40 GMT
Post by Athena Valencia Vega on Nov 1, 2016 21:47:40 GMT
Athena oli vaimustunud oma käes oleva nahksete kaantega raamatu sisust, et ta lihtsalt seisis seal ühe ja sama leti ees ning luges. Korraks tõstes pilgu ümbrusele, et äkki jääb talle silma mõni tool kuhu istuda, kuid peale ühe veidi lagunenud tooli, mis tundus kohe kokku kukkuvat talle silma ei jäänud ning selle tooliga ta riskima ka ei hakanud. Pigem ta pani siis end proovile sellega, et seisis seal edasi ja ta pilk lihtsalt sõi aina neid ridu, mis raamatus oli. Neidis isegi ohkas korraks, sest ta poleks sellest poest kohe kindlasti midagi sellist oodata. Lõpuks, kui avastas, et ta on juba 20 lehekülge sellest raamatust ära lugeda otsustas ta visata pilgu raamatu hinnale, mis polnudki nii kõrge, kui ta arvanud oli ning ta jättis siis raamatu enda kätte, et see ometigi kellegi teise hoolde ei satuks - see oli kindel ost temale. Ta kõndis mõned raamatu riiulid edasi ja jäi uue riiuli ette seisma, pilku üles viies märkas, et tegu oli eluloo raamatutega. Ta oli lugenud ainult mõnda neist, kuid seda kohustusliku kirjandusega ning ilmselgelt nood olid jube igavat. Väikese kõhklusega ta siiski võttis ühe raamatu enda kätte ning avas selle, et visata pilk ka peale selle sisule.
|
|
|
Antiik
Nov 3, 2016 17:20:20 GMT
Post by Rohan Simon Grace on Nov 3, 2016 17:20:20 GMT
Rohan ei saanud aru, kas ta käis mingit suvalist trajektoori mööda või võttis riiuleid järjest, igatahes ühel hetkel sattus ta riiuli otsa, kus olid igasuguste ammu surnud inimeste elulooraamatud. Kohe hakkas silma ka paar autobiograafiat - raamatud, mida Rohan vist ainult siis oleks nõus lugema, kui see tõesti elu ja surma küsimus oleks. Autobiograafia tundub nii egoistlik kirjanduse vorm. Raudselt ilustatakse seal kõvasti igasuguseid asju, et ise puhtam näida. Seda Rohan mäletas, et mingit elulooraamatut ta kindlasti tolles raamatukogus ei lugenud. Seega tõstis ta pilgu riiulilt, mille juures ta viibis, et omale uus riiul valida, aga esmalt peatus tema pilk ühel noorel naisel. Seesama, kes seal lõbustuspargis oli? Või lihtsalt sarnane?
|
|
|
Antiik
Nov 3, 2016 17:48:19 GMT
Post by Athena Valencia Vega on Nov 3, 2016 17:48:19 GMT
Nii pea kui Val oli jõudnud selle raamatuga teisele lehele mõistis ta, et see ei olnud kindlasti tema jaoks mõeldud kirjandus ning pani selle raamatu sama targalt ka sinna kohta tagasi, kust ta selle võtnud ka oli. Ta ohkas hetkeks ning tundis siis, kuidas ta telefon taskus põrises. Neidis tõmbas selle välja ja märkas, et keegi oli talle sõnumi saatnud, nii ta siis liikus sõnumi sisu lugedes edasi ja ühel hetkel katkestas selle aga see, et ta kõdis kellelegi otsa. Mõtetes vandudes ja maas vedelevat telefoni ning raamatut korra silmitsedes vaatas ta otsa isikule, kellele ta otsa oli kõndinud ning kohkus veidi, kui endale natukene tuttavat nägu nägi - mees lõbustuspargist paar päeva tagasi. Ta tundis taas seda kripeldavat tunnet sees, kuid surus selle alla ning sõnas ''Ma väga vabandan, ma ei märganud teid.'' Ath naeratas hetkeks ja kükitas siis, et korjata üles maha pillatud raamat kui ka telefon.
|
|
|
Antiik
Nov 3, 2016 17:59:35 GMT
Post by Rohan Simon Grace on Nov 3, 2016 17:59:35 GMT
Rohan vaatas kaugusesse, püüdes välja mõelda, millised riiulid ta juba läbi vaatas ja milliseid oleks veel mõistlik uurida. Enne, kui otsusele jõudis, tundis ta kerget mütsatust vastu oma keha ja kuulis, kuidas paar asja vastu maad prantsatasid. "Ikka juhtub," ei teinud Rohan sellest mingit numbrit, et naine talle otsa kõndis. Eks mees ole ise ka millessegi nii süvenenud olnud, et unustanud vaadata, kuhu ta astub. Täiesti inimlik ja mõistetav. Rohan kükitas koos neiuga, et aidata tal maha kukkunud asjad üles korjata. "Seekord vedas teil, terveks jäi," lausus mees, ulatas naisele tema telefoni. Ilmselt väga kergendav tunne, kui saad teada, et sinu telefon, mis vastu kivipõrandat kukkus, terveks jäi.
|
|
|
Antiik
Nov 3, 2016 18:15:05 GMT
Post by Athena Valencia Vega on Nov 3, 2016 18:15:05 GMT
''See kord tõesti vedas,'' oli Athena mehega päri ning lisas siis viisakusest ka ''aitäh teile.'' Isik oli siiski aidanud tal tema asjad üles korjata. Nii pea kui ta püsti sai jälle, hoidis ta veidi isegi hinge kinni, et see isik teda ära ei tunne tollest korras, sest siis oli Ath üsnagi ebaviisakas olnud, see painas teda lausa siiani, ükskõik, et sellest oli juba aega möödas ja tõenäoliselt oleks paljud inimesed selle ära unustanud, aga nagu ikka Ath polnud kahjuks selline, kes unustas asju nii lihtsalt. Val pani oma telefoni tagasi taskusse jättes saabunud sõnumi sinna paika, sest hetkesel juhul oli siiski enese ohutus tähtsam, kui üks sõnum. Kuna neidis seisis täpselt mehel teel ees ja ilmselt too tahtis kuhugi minna, siis ta astus ka eest ära, et teda mööda lasta, et siis ehk isegi edasi liikuda.
|
|
|
Antiik
Nov 3, 2016 18:31:14 GMT
Post by Rohan Simon Grace on Nov 3, 2016 18:31:14 GMT
Nüüd, kui Rohan oli kaks sõna selle naisega vahetanud, kahtles ta, et tegu on sellesama naisega, keda ta lõbustuspargis kohtas. Kahtles, sest võib-olla oli neiu tol õhtul niivõrd pahas tujus, et unustas, kuidas see suhtlemine päriselt käib. See naine, kes talle siin poes otsa kõndis, oli väga malbe ja viisakas. Rohan tõusis samuti püsti ja nähes, et neiu talle teed annab, tundis ta, et see asi peaks nüüd küll vastupidi käima. Seepärast astus ta ise riiulile lähemale, et naine temast mööda mahuks. "Kena päeva," soovis ta ja tegi käega žesti, justkui öeldes, et tee on vaba. "Või.." peatas ta äkitselt naise, "..siin nurga peal on üks kohvik. Ma ei ole seal varem käinud, aga põgus pilk aknast sisse ütles, et tegu on päris hubase kohaga. Või teil on kiire?" Sellest on kohutavalt palju möödas, millal Rohan viimati kedagi välja kutsus.
|
|
|
Antiik
Nov 3, 2016 18:45:47 GMT
Post by Athena Valencia Vega on Nov 3, 2016 18:45:47 GMT
Athena naeratas mehe viisakuse peale, viisakaid mehi oli tänapäeval meeletult vähe ning vahest oli isegi meeldiv, kui nad endast märku ka andsid. Kuid kui mees ta taas ootamatult peatas ja Ath isiku poole vaatas, siis tuli kutse lausa temale ootamatult, et ta kohe kuidagi reageerida ei osanudki. Lõpuks kui talle jõudis kohale, et peaks vastama, siis avas ta ka oma suu ''Jah, ikka võib, aga ma enne ostaks oma raamatu ära.'' Ta tõstis korra raamatu, et tähelepanu sellele juhtida, mitte ennist olnud vaikusele. Athena ei kuulanud mehe vastust ning suundus siis antiikse poe hallipäise kassapidaja juurde ning asetas raamatu letile. Naine naeratas ta rõõmsalt tervitades teda taas ning sisestas üllatavalt vanasse kassaaparaati ka hinna. Val maksis raamatu eest vastava summa ning tema raamat pandi koos tšekiga ilusti paberisse ning lisaks ka paber kotti, mis oli tema jaoks küll midagi uut.
|
|
|
Antiik
Nov 7, 2016 20:20:53 GMT
Post by Rohan Simon Grace on Nov 7, 2016 20:20:53 GMT
Rohan rõõmustas positiivse vastuse üle. Ta natuke kartis olukorda, millesse ta end nüüd mässis, aga välja paista ta sellel ei lasknud. Vaatamata praegusele isiklikule elule, mis tema mõtteid painas, oli ta siiski tark ja enesekindel noormees, kes väga tahab selle noore naisega lähemalt tutvuda. "Ma ootan ukse juures," lausus Rohan, olemata kindel, kas neiu ta lauset kuulis. Ta ei plaaninud silmapiirilt kaduda, niiet tegelikult vahet polnudki. Mees jalutas poe ukseni ja jäi sinna naist ootama. Kassapidaja liigutused tundusid kuidagi eriti aeglased ja venivad olevat, aga eks ootaja aeg on alati pikk. Rohan naeratas neiule, kui nende pilgud uuesti kohtusid. Ta lükkas ukse lahti, et naine enda ees poest välja lasta.
|
|
|
Antiik
Nov 7, 2016 21:07:06 GMT
via mobile
Post by Athena Valencia Vega on Nov 7, 2016 21:07:06 GMT
Lõpuks kui ost tehtud ja kaup käes suundus neidis ukse poole, sest märkas meest sinna liikumas. Ta oli üllatunud, kui too talle ukse avas, Ath ainult sõnas naeratades "Ohho, milline härrasmees." Teda ennast pani see nv väljend mõttes isegi muigama. "Nii ja kus see kohake siis on, kuhu me suudume?" uuris Athena nüüd tänaval seistes, mis aina maagilisemaks tema jaoks muutus. Ta mõtles lausa, et on sattunud Harry Potteri filmi või kirjutamata raamatusse, hea et ta seda mõtet nüüd välja ei öelnud. Ta ootas rahulikult mehe, kelle nime ta ei teadnud vastust, õnneks tal aega oli, kuid tihti peale võis isegi minutine ootus ta kannatamatuks teha.
|
|
|
Antiik
Nov 7, 2016 21:21:14 GMT
Post by Rohan Simon Grace on Nov 7, 2016 21:21:14 GMT
Rohan vaid muigas selle kommentaari üle. Viisakas on ta alati olnud ja see on asi, mida ta väga kõigi puhul hindab. See, kui suudad absoluutselt igas olukorras tasakaalukaks ja viisakaks jääda, ütleb selgelt, et tegu on küpse inimesega. Kellegagi, kes ei tunne vajadust end kõigile pidevalt tõestada. Kellegagi, kes teab oma väärtust ega pea vajalikuks seda kõigile kuulutada. "Tänavanurgal," osutas Rohan suuna kätte ja hakkas ka ise kohviku poole liikuma. Polnud pikka maad käia, sest tänav oli küll pikk, aga nad olid üsna selle alguse lähedal. Või siis lõpu - ta ei olnud kindel, mis pidi need majade numbrid siin jooksevad ja ega sel tegelikult mingit tähtsust polnudki. Siitpoolt ta enne tuli, märkas seda kohvikut ja raamatupoest ta kaugemale ei jõudnud. Rohan avas naisele ka kohvikuukse ning lasi neiul neile koha valida. Nad said end kenasti lauda sättida ja alles siis tuli teenindaja menüüga. "Tere," tervitas mees ettekandjat vastu, "üks tavaline must kohv ja neiule..." Rohan jättis lause lõpetamata, pöörates pilgu oma kaaslasele, et naine ise valiks, mida ta juua tahab. Rohan ei teadnud neiu maitset. Ja kuni ettekandja neile jooke valmistab, on neil aega koogike välja valida.
|
|
|
Antiik
Nov 7, 2016 21:56:08 GMT
Post by Athena Valencia Vega on Nov 7, 2016 21:56:08 GMT
Tänaval jalutades mõistis neidis, et oli eelmine kord liigagi ebaviisakas olnud selle mehe vastu ning oli üllatunud, et nii sõbraliku ja viisaka käitumise osaliseks üldse sai, aga kuna mehest lihtsalt hõngus täiskasvanulikku olekut, siis ilmselt võis vabalt olla vanuses ja elukogemuses. Tema kui väike ja vaevu alles puberteedieast välja saaja ei saanud olla kuidagi võrdväärne selle isikuga, kes koos temaga siin jalutas. Kui nad lõpuks kohvikusse sisse astusid ja Athena valitud kohale istusid, siis tundis lihtsalt neiu, et selles kohas lihtsalt hõngus kodusust ja hubasust, ta olekski ilmselt selles kohas päevi mööda veetnud. "Ma võtan ühe rohelise tee, ilma suhkruta," sõnas Ath, kui teenindaja tema poole vaatas, et ka tema oma valiku ütleks. Teenindaja jättis menüüd lauda ja lippas ise ilmselt jooke tegema. Valencia aga võttis seljast oma jaki, mille oli väljas möllava sügise pärast selga tõmmanud, tema jaoks oli saanud alguse külm periood, mis tähendas end hunniku riiete alla mässimist, sest oli liigagi külma kartlik. Teda üllatas lausa, kui tänaval mõnda dressipluusis isikut nägi, veel enam, kui mõni naine talle ülimalt lühikese kleidiga vastu jalutas. See oli tema jaoks arusaamatu, kuidas neil külm polnud. "Me siin istume juba kohvikus, aga ma ei tea su nimegi," sõnas Ath jutu alustuseks "loodan, et see okei, et ma sinatan."
|
|