GDFR

"Seegi hea," sõnas Kyle ja tõstis klaasi sidruniveega oma huultele, võttes sealt pisikese lonksu. Teda tegelikult eriti ei huvitanudki, kuidas Dave'il läheb, lihtsalt viisakusest küsis. "Natuke ikka," vastas Kyle. Ta ei saanud ju rääkida, miks see naljakas oli. Kui ta oleks inimene, siis oleks ta sisimas ilmselt muidugi pisut hirmunud ja paanikas. Libahundina pole selleks vajadust olnud. "Ootoot, mis mõttes? Mina ei hoia küll siit klubist eemale - see on mu töökoht," protestis ta. Pigem võiks Dave ise sellest ööklubist eemale hoida, kui talle ei sobi Kyle'i näha. "Ma ei kahtle selles, et sa oleksid ise hakkama saanud. Lisaks sellele, et ma tahtsin sinu kaitseks välja astuda, oli klubi ka juba suletud," sõnas mees. "Tore, et asi korras on," lausus Kyle ja muigas rahulolevalt. "Ma mõtlesin, et äkki me võiks lõunale minna? Homme näiteks, kui sul vaba aega leidub. Noh, selline hiline lõuna, sest öötöö tõttu magame mõlemad ilmselt poole päevani. Seega meie jaoks oleks see kui hommikusöök. Mis arvad?"