|
Post by Electra I. Miles on Oct 26, 2016 20:25:41 GMT
Õues oli pime ja sorts kõmpis vaikselt kodu poole. Miks ei kasutanud ta portaali, et koju saada? See on väga hea küsimus ning ta ei tea ka ise vastust sellele. Üks võib neist olla see, et ta on maagiast tühi ega viitsi mingit portaali veel teha. Pealegi, tema kodu pole siit väga kaugel. Ainult üks kilomeeter võinii. Mis see siis ikka kõndida on. Maagiast oli neidis tõesti tühi. Jälle oli tal palutud ravida üks olevus, kelle haavad olid surmavad. Muidugi ei jäänud ka tasu küsimata, aga ega see tema jõu varusid koheselt ei taasta. Kellegi elu päästmine on raske töö, isegi kui sa oled nii vana kui Electra. Vaikides kõndis naine mööda tänavat ega oodanud, et keegi teda rünnata võiks. Ühel hetkel kuulis ta, et keegi jälitab teda. Algul arvas Ice, et see on mõni maapeale. Ka nemad liiguvad öösiti, kuid peagi sai ta aru, et need ei ole inimeste sammud. Varsti tulid kuuldavale ka teised sammud ja veel ühed. Deemonid, muidugi olid need nemad ning nad tahtsid sortsi rünnata. "Kuradi kurat," pomises naine ning suundus väiksemasse tänavasse. Muidugi pidid deemonid teda ründama siis kui tal maagia otsakorral oli. Oleks pidanud ikka portaali tegema, mõtles Electra. Ta jäi seisma ning tema taga olevad sammud peatusid. Vaikselt pööras ta ringi ning nägi, et teda olid jälitanud viis deemonit. Kuidas sai neid nii palju olla? Selle üle pole aega praegu mõelda. Sorts tegi äkilise liigutuse ja saatis tulekera deemonite poole teele. Võitlus alaku. Märkamatult oli viie deemoniga liitunud veel viis deemonit. "Kuidas kurat saab neid siin nii palju olla?" pomises sorts,"ja kus on varjukütid, kui sa neid vajad." OT: Jeffrey M. Bright
|
|
Jeffrey M. Bright
(Libahunt)
I will set my soul on fire, what have I become?
Doing stuff with Electra Miles
|
Post by Jeffrey M. Bright on Oct 26, 2016 20:59:06 GMT
Kui Jeff polnud nii hilisel ajal tööl, siis külastas libahunt oma ema, kellega ta suudab lõpuks ühes ruumis nii olla, et ei pea kartma, et ta talle viga võib teha. Mees oli nüüdseks piisavalt kaua libahunt olnud ja end selle aja jooksul üsnagi hästi kontrollima õppinud. Lisaks olid need võimed ning suurenenud tugevus ja vastupidavus pigem üks suur pluss. Kuna kell oli palju ja Jeff oli just emaga hüvasti jätnud, et naine magama saaks minna, võis ka libahunti pimedatel tänavatel, käed pusa taskus, jalutamas näha. Nagu tavaliselt, läks mees seda teed pidi, mis politseimajani jõudmise veidi lühemaks tegi, ja nii keeras ta ühte väiksemasse kõrvaltänavasse, kuid siis tekkis tal ka mingisugune halb sisetunne. See tunne ei vedanudki meest alt, sest ta juhtus peale ühele blondile naisele, kes terve karja deemonitega võitles. Nii palju siis sellest, et varjukütid deemonitega võitlesid, mõtles mees endamisi, sest ümbruses neid just olevat ei paistnud. Samas ei saanud temagi sellest kõigest niisama mööda jalutada, vaid lendas hundiks muundudes peale deemonitele, kes veel kuskilt välja ilmusid ja sortsi ründasid. Nii võttis ta rajalt maha kolm deemonit, enne kui üks teda ka ründas ja taas võitluseks läks...
|
|
|
Post by Electra I. Miles on Oct 26, 2016 21:10:04 GMT
Electral käis ka mõtteist läbi, et teeks portaali ja põgeneks, kui see mõte kadus kiirelt. Deemonid oleksid talle ikkagi järgnenud ning ta oleks pidanud nendega edasi võitlema. Selleks ajaks oleks ta olnud veelgi nõrgem ja deemoniks võiksid temast võitu saada. Elatud oli juba palju aga siiski polnud vaja veel oma elul lõpetada lasta. Sorts saatis deemonite poole tulekerad, mis muutusid iga korraga aina nõrgemateks. Electra oli juba lootust kaotamas, kui nägi silma nurgast kedagi talle appi tulevat. Algul arvas ta, et see on mõni varjukütt, kuid kui inimene muutus loomas sai ta aru, et see oli hoopis libahunt. Hetkel ei ütle neidis ära kellegi abist. Peaasi, et ta ellu jääb. Deemoneid oli jäänud juba palju vähemaks ning osad isegi põgenesid. Küllap said nad aru, et seekord nad ei võida. Peagi oli tapetud ka viimane deemon ning Ice jäi seisma. Vaikus, ainult see oli järele jäänud. Vaikides viis ta enda pilgu mehele, kes oli nüüd juba uuesti inimene. Nii mees kui ka naine olid kaetud deemoni verega. Riietelt need küll enam maha ei tule. "Ma tänan sind abi eest," vastas Electra nõrgalt. Energia oli täiesti kadunud. Kui nüüd veel tervelt koju saaks. Tervelt ei saa naine koju kohe kindlasti, kuna üks deemon oli teda küünistanud kätte ja seal lebas suur kriim. Aina paremaks läheb.
|
|
Jeffrey M. Bright
(Libahunt)
I will set my soul on fire, what have I become?
Doing stuff with Electra Miles
|
Post by Jeffrey M. Bright on Oct 26, 2016 21:39:58 GMT
Jeff arvestas juba sellesse võitlusse sekkudes, et deemonid ründavad ka teda, aga ta ei saanud lasta neil teha kellelegi viga, vaatamata sellele, kas nende ohver oli selle ära teeninud või ei. See oli mehele juba sünnist peale justkui sisse programmeeritud, et ta peab alati kangelast mängima. Suutnud lüüa ka end rünnanud deemoni, võitles ta sortsiga kahekesi ülejäänute vastu ja paistis, et nad ei vajanud ei varjukütte ega Jeffi teisi karjaliikmeid ning -juhti, kelle mees vajadusel kohale oleks kutsunud. Võitlus läbi, muundas Jeff end taas inimeseks, aga temagi päris terveks ei saanud. Mõned sinikad ja kriimud olid hundilgi, kuigi tema vigastused paranesid tavaliselt kiiresti. "Oled korras?" pöördus mees blondiini poole, silmis murelik pilk. Tema tundus võrdlemisi nõrk ja Jeff polnud kindel, kas ta omal käel kojugi saab.
|
|
|
Post by Electra I. Miles on Oct 27, 2016 10:16:57 GMT
Electra ei olnud kohe kuidagi välja teeninud deemonite rünnaku, vähemalt tema arvates. Deemonitele oleks see olnud magus, kui nad oleksid saanud tappa ülemsortsi. See oleks nende jaoks loteriivõit. Tavaliselt tolgendavad varjukütid igal pool ega lase sul rahus oma asju ajada, kuna arvavad alati, et keegi tegeleb kahtlaste äridega. Täna aga ei olnud siin kedagi, kes oleks Electrat aidanud. Õnneks tuli talle appi libahunt, hea seegi. Libahuntidel veab, et nende haavad paranevad kiiresti. Oleks kõikidel allilmalistel siis nii. Muidugi saavad sortsid ennast ravida maagiaga, kuid sellest oli Electra tühi. "Ütleme nii, et olen ennast ka paremini tundnud," lausus Electra muigega. Juba järgmisel hetkel kaotas Ice tasakaalu ning hakkas maapoole kukkuma. Pole veel seda vaja, et ta endale vigastusi juurde teeks. Koju ka vaja veel saada, kuid kuidas küll, neidis ei teadnud.
|
|
Jeffrey M. Bright
(Libahunt)
I will set my soul on fire, what have I become?
Doing stuff with Electra Miles
|
Post by Jeffrey M. Bright on Oct 27, 2016 11:09:32 GMT
Jeff ei osanud aimata, mis vigastused blondiinil veel võisid olla, aga kuna ta tundis vere lõhna, oli üsna kindel, et sorts veritses kuskilt. Esimesena jäigi mehele silma sortsi käsi, millel paistiski haav olevat. Nii rebiski mees enda seljas oleva pusa katki, et sellega blondiinile midagi sideme taolist teha ja verejooks peatada. Kui sorts oma olukorra üle veel nalja tegi, raputas mees pead, aga ei hakanud selle kohta midagi ütlema. Tema ilmselt samas olukorras olles enda üle nalja ei teeks, aga Jeff oligi tõsine mees. Kui sorts kokku hakkas kukkuma, eraldasid teda maapinnast vaid libahundi kiired refleksid, sest Jeff püüdis naise enda käte vahele veel enne, kui too maha jõudis langeda. "Ma kannan su haiglasse," ütles ta sortsile, sest tema nõrk olek tegi mehe väga murelikuks ja seetõttu ei julgenud ta teda päris koju ka veel viia. Ta tahtis olla kindel, et blondiin saab vähemalt mingitki arstiabi.
|
|
|
Post by Electra I. Miles on Oct 27, 2016 14:46:10 GMT
Õnneks on käel olev haav ainuke. Millal ta selle sain, naine ei mäleta. Kõik toimus kiiresti ning sel hetkel oli tähtis ellujäämine. "Sa ei pea enda riideid minu pärast lõhkuma," lausus Electra, kuid ta ei saa öelda, et talle vaatepilt ei meeldiks. Mees on kena, kahju ainult, et surelik. Electra oli juba valmis, et maapind teda tervitab, kuid ta langes hoopis mehe käte vahele. Palju pehmem ja parem, kui maapind. "Sul on väga tugevad käed," lausus sort muigega. Kes oleks osanud arvata, et ta seda ütleb. "Ei, sinna küll mitte," ütles Electra ning vaatas mees tõsiselt. "Mulle ei meeldi haiglad, ma lausa vihkan neid," lisas ta selgituseks juurde. Miks ta neid vihkab, seda ta ei tea. Niikuinii ei saa nad teda aidata. "Tead, nüüd teema nii, et ma teen siia väikese portaali ning sina tuled koos minuga sellest läbi," tõstatas naine ettepaneku. Nüüd tuli lihtsalt kogu oma jõud kokkuvõtta. Selleks eemaldas ta enda pealt silmapette, mis muutis Electra naha siniseks ja kõrvad teravaks. Loodetavasti on libahunti varem sortsidega kokkupuutunud ega ehmu.
|
|
Jeffrey M. Bright
(Libahunt)
I will set my soul on fire, what have I become?
Doing stuff with Electra Miles
|
Post by Jeffrey M. Bright on Oct 27, 2016 14:59:42 GMT
"Aga sa veritsed," lausus Jeff, kui blondiin ei tahtnud, et hunt tema pärast enda riideid lõhuks. See pusa oli juba niikuinii plekiline ja polnud ka teab mis uus, et mehel sellest kahju oleks. Pealegi oli libahundi keha soe ja külma ta ei kartnud, nii et ta ei saanud praegugi öelda, et tal ilma selle pusata külm hakkaks. "Ma kuulen seda päris tihti," sõnas libahunt, kui sorts tema käte kohta kommentaari tegi. Selle noore neiu kätel kandmine ei tahtnud eriti palju jõudu ka, sest viimane oli hundi jaoks kerge nagu udusulg. "Aga sa oled nõrk ja vajad ikkagi abi. Keegi peaks su üle vaatama," vaidles mees vastu, kui blondiin haiglasse minna ei tahtnud. Samas pani jutt mingist portaalist hundi hetkeks kulme kortsutama, aga siis sai ta juba aru, mida blondiin mõelnud oli. "Kas see sind ära ei tapa? Sa oled niigi nõrk juba," oli Jeff murelik, kuid juba võttis tema käte vahel olev sorts juba oma tõelise vormi. Mehe jaoks poleks olnud probleem neiu ka lihtsalt koju kanda, aga paistab, et viimane ei tahtnud teda kohe üldse kuulata.
|
|
|
Post by Electra I. Miles on Oct 27, 2016 15:18:38 GMT
"Mis see natuke mulle ikka teeb," lausus sorts kerge mühatusega aga juba oli mees tema käe kinni sidunud. Libahundid sarnanevad veidikene vampiiridega, ka nemad ei karda külma kuid vampiirid on koguaeg külmad, libahundid soojad. Eks see tuleneb sellest, et vampiirid on surnud olendid. "Mis sa käid siis tihti noori neidusid päästmas?" küsis Electra kerge naeruga. See võib väga huvitav amet olla, kuid kui tulus see on? "Ma saan sellega ise hakkama, kui sa mind ainult natukene aitad," põhjendas ta oma valikut. Kodus on sortsil palju ravimeid millega ta ennast ravida saaks. "Ma olen elanud pea nelisada aastas, ma ei usu, et üks portaal mind tappa suudaks." Pealegi ei nõudnud portaali tegu väga palju energiat. Peagi ilmus nende silme ette sinine portaal, mis kergelt virvendas. Portaalid meenutavad suurel määral siniseid udukogusid, mis kergelt virvendavad. "Nüüd teeme nii, et me hüppame sinna sisse. Sa võid kerget iiveldust tunda," jutustas naine,"või kui sa seda ei soovi, siis lükkad mind sinna ja loodad, et minuga midagi ei juhtu." Ka see on võimalus. On olemas neid kellele portaaliga reisimine kohe üldse ei sobi, kuna neil hakkab paha.
|
|
Jeffrey M. Bright
(Libahunt)
I will set my soul on fire, what have I become?
Doing stuff with Electra Miles
|
Post by Jeffrey M. Bright on Oct 27, 2016 16:19:08 GMT
Jeff ei kostnud rohkem midagi, kui ta blondiini kätt kinni sidus. Kui naine tahtis vaprat nägu teha, siis jäägu talle see lõbu. Meest huvitas hetkel lihtsalt see, et naisega ikka kõik korda saab. "Kas just tihti ja kas just noori neidusid, aga mulle on juba sünnist saadik see sisse programmeeritud, et kui ma näen, et keegi hädas on, ei jaluta lihtsalt tuimalt mööda ja enda võimeid peab ometi millegi hea nimel kasutama," rääkis mees. Ta polnud sedagi tahtnud, kui ta libahundiks muudeti, aga ometi ei antud talle valikut. Teda lihtsalt hammustati ja edasist tüüp enam peatada ei saanud. Mida mees aga valida sai, oli see, kuidas ta kasutab võimeid ja tugevust ja kuna ta ei taha koletis olla, kasutabki Jeff oma võimeid ka teiste kaitsmiseks. "Ja kuhu see meid viib?" küsis Jeff, kui sorts lõpuks portaali tegi. Mees hüppaks küll koos neiuga sinna virvendavasse udukogusse, kui oleks kindel, et nad jõuavad turvalisse kohta. Üksi ta just sortsi sinna visata ei tahtnud, sest pidi veenduma, et naisega saab kõik korda.
|
|
|
Post by Electra I. Miles on Oct 27, 2016 17:00:17 GMT
"Oleks siin maailmas rohkem selliseid mehi, vanasti veel oli aga tänapäeval küll enam mitte," jutustas Electra nagu vanainimene, eks ta vanuselt seda tegelikult ka ole. Proovi sa leida mõni inimene, kes on elanud 387 aastat, ega sa ikka naljaga teda ei leia. Kui aga otsida vampiiride, sortside ja haldjate seast, leiad sa need isikud kiiresti. Mõned on siin maailmas juba nii kaua elanud, et on sellest tüdinenud ning endale otsapeale teinud. Jube on ikka elada 2000 aastat ühes maailmas, mis on ajaga nii palju muutunud. Võib-olla paari saja aasta pärast kolitakse üldse Marsile elama, kes seda teab. "Minu ilusasse katusekorterisse, millest avaneb hingemattev vaade linnale," lausus Electra muigega. Vaade sellest korteris oli tõesti ilus, kõige kenamad on päikesetõusud, loojangud on ka muidugi ilusad, aga päikesetõusud on naisele alati rohkem meeldinud. Pimedus kaob ja linn täitub valgusega. "Kas lähme juba või ei?" küsis sorts. Talle küll meeldis mehe käte vahel lebada, aga kaua ei suuda ta seda portaali üleval hoida.
|
|
Jeffrey M. Bright
(Libahunt)
I will set my soul on fire, what have I become?
Doing stuff with Electra Miles
|
Post by Jeffrey M. Bright on Oct 27, 2016 17:25:35 GMT
"See-eest meeldib naistele ise vaprat nägu teha," sõnas Jeff, sest seda oli ta tolle blondiini puhulgi tähele pannud, kui tema haava kinni sidus. Naine oli ikka ajanud, et pole vaja, aga Jeff tegi seda ikka, sest ei tahtnud sortsil rohkem veritseda lasta. Kuigi füüsiliselt paistis blondiin libahundiga enam-vähem sama vana või veidi nooremgi, siis nüüd oli mehele teada, et ta oli ikka kõvasti vanem - peaaegu 400 aastat. Samas ei kadestanud Jeff sortsi, sest tal hakkaks ka ilmselt igav, kui sajandeid peaks elama. Talle piisas sellest elueast, mis tal juba oli, aga võimetest ja tugevusest ta enam loobuda ei tahtnud ega saanudki. "Olgu pealegi," sõnas hunt, kui kuulis, kuhu selle portaali kaudu saab. "Hoia kõvasti kinni," vastas libahunt naisele ning võttis siis hoogu, et koos temaga portaali hüpata. Jõudnud avarasse korterisse, kandis mees sortsi tema magamistuppa ja asetas naise voodile lamama.
|
|
|
Post by Electra I. Miles on Oct 27, 2016 18:08:15 GMT
"Midagi peame me ka ju tegema, kui häid mehi enam ei leidu," selgitas Electra. Tegelikult oli tal loomuses see, et ta ei näita enda tundeid ega ka nõrkust välja. Talle ei meeldi see. Samas ei saa öelda, et tal emotsioone üldse ei oleks, nalja talle ikka meeldib teha. Eks mõnikord hakkab tõesti igav, aga siis juhtub alati midagi, mis elu põnevaks teeb või läheb sorts seiklusi ise otsima. Kui seiklus ise suu juurde ei tule, pead teda otsima minema. "Nii kõvasti, kui suudan," lausus ta enne, kui mees portaali hüppas. Sekund hiljem olid nad juba sortsi korteris, mis oli suur ning avar. Kitsad korterid ei ole head, elaks nagu vangis. "Kui sa juba siin oled, siis mine palun kööki ja too mulle sealt üks purk halli liiva ja rohelist vett. Need asuvad kapi peal, küll sa üles leiad," sõnas Electra, kui mees oli ta magamistuppa viinud. "Üks klaas ka palun!" hüüdis ta veel mehele järgi, kui too oli kööki läinud. Sortsil oli kavas endale üks jook kokku segada, peaks talle veidikene rohkem energiat andma. See kulub talle ära.
|
|
Jeffrey M. Bright
(Libahunt)
I will set my soul on fire, what have I become?
Doing stuff with Electra Miles
|
Post by Jeffrey M. Bright on Oct 27, 2016 18:52:04 GMT
"Ma usun endiselt rüütellikkusesse," tunnistas Jeff. Ta austas naisi ja tegelikult meeldis mehele nende vastu võimalikult härrasmehelik olla. Ta isegi ei tea, miks need kombed nüüd muutusid, aga mees oli veel üks vähestest, kes härrasmehelikult tavaliselt ikka käitusid. "Ja sina puhka," sõnas libahunt, kui naine halli liiva ja rohelist vett soovis. Läinud kööki, pani tüüp seal tule põlema, kuigi tegelikult poleks seda tema hea pimedas nägemise tõttu vajagi olnud. Mehel olid lihtsalt inimese kombed, aga vajalikud asjad leidis ta kiiresti üles. Samuti võttis libahunt ühe klaasi, et nende asjadega siis tagasi sortsi juurde minna. "Ja sul on väga kena korter," pidas libahunt vajalikuks mainida, asetades köögist toodud asjad voodi kõrvale öökapile. Endale joogi segamisega saab blondiin ehk ise nüüd hakkama.
|
|
|
Post by Electra I. Miles on Oct 27, 2016 20:03:18 GMT
"Lootus sureb viimasena," sõnas Electra sellepeale, kuid mõnikord on küll tunne, et lootus on juba ammu surnud ja alles on jäänud tühjus. "Mis mul muud üle jääb," lausus ta, kui mees mainis talle, et ta peab puhkama. Ega ta ei jaksa midagi tehagi, kui siis ainult oodata, et mees talle vajalikud asjad tooks. Varsti oli mees tagasi ning õnneks koos õigete asjadega. Pole vaja siin endale valet jooki kokku segada ja endale tiivad kasvatada. Kuigi tegelikult oleks see päris põnev, kuid teinekord. Electra avas purgi, kus asus hall liiv, ning valas osa sellest tühja klaasi. Peale valas ta rohelist vett. Kui vesi muudutas liiva, hakkas see susisema ja kerget suitsu ajama. "Täielik keemia," pomises Ice vaikselt ning valas vett juurde. Peagi oli tal valmis jook, mis nägi hallikas-rohekas välja. Mitte just kõige isu äratavam. "Tahad ka?" küsis ta kerge naeruga,"Electra Milersi enda energiajook." Mehelt vastust saamata, jõi ta kõik selle joogi ära kuna oli kindel, et libahunti see jook ei huvitanud. Naise hetkene välimus asendus sellega, millisena inimesed teda on harjunud nägema. "Aitäh, mulle endale meeldib ka see korter," tänas ta meest alles nüüd.
|
|