|
Post by Julia Louise Lorren on Oct 27, 2016 16:05:06 GMT
Ega Julia ei arvanud, et instituudi, eriti sellise suure linna nagu NY oma, oleks lust ja lillepidu, kuid siiski oli asi arvatust palju raskem. Kõige suurimaid raskusi tekitasid nagu ikka oma. Paljud varjukütid polnud rahul, et Louise instituudi juhatajaks sai mitmetel põhjustel. Esiteks oli ta väga noor ja välismaalane, teiseks arvasid paljud, eriti just vanem generatsioon, et keegi teine oleks olnud juhikohale parem valik. Ning muidugi olnud siiski ka pärast kõiki neid aastaid neidise ema teod täielikult unustatud, selle koha pealt oli asi siiski Ameerikas kergem, kuid kuulujutud olid ka siia oma tee leidnud. Nii üritas Rory eriti innukalt töötada, et teiste austust pälvida ja tõestada, et ta oli juhi kohale parim valik. Seda on muidugi raske teha kui sulle kogu aeg kaikaid kodaratesse loobitakse. Asi oli, aga läinud veelgi halvemaks. Uue juhina polnud vaid varjuküttide, vaid ka allilmlaste, eriti nende juhtide, respekt. Sooviga seda teenida läks Julia paar päeva tagasi ühe Ühismeele leppe vastu eksinud sortsi karistamisega liiga kaugele, mis tõi talle paksu pahandust. Ülemsorts on maruvihane ja, ega teised allilmlasedki ei vaata selle peale hästi. Nii ongi Rory istunud juba mitu päeva oma kabinetis ilma magamata ja söömata üritades välja mõelda lahendust. Lõpuks nõudis uni siiski oma osa nii, et naine jäi keset oma pabereid laua peale magama. Kaua ta aga õndsat und nautida ei saanud, sest Julia ärkas mingi kahtlase sisina peale. Ta avas silmad ja nägi portaali avanemas. See oli ootamatu, sest Louise polnud küll mingit teadet saanud. Eeldades, et tegemist on sisse tungijatega tõusis naine püsti ja haaras laualt oma seraph blade vaikselt "Cassiel" sosistades. OT: Keith Lorren
|
|
|
Post by Keith Lorren on Oct 27, 2016 16:43:52 GMT
Võib vist öelda, et Keithi elu oli palju lihtsam kui õe oma.. juba minevikus. Keithi uudishimulikkus päästis teda mitmestki suursest üllatusest, olgu see siis hea või halb. Hea või halb näide on isegi see, et Keith said teada oma isa surmast juba kuid või isegi aastaid enne kui ta õde, sest mehe kõrvad ja silmad on pea igal pool. Paar päeva peale seda kui Keithi õde, Julia, määrati ümber NY Instituudi juhiks, määrati Keith aga Londoni Instituudi abitreeneriks, kes aitas noorematel varjuküttidel ennast treenida. Abitreeneriks just sellepärast, et mees oli palju füüsiliselt rohkem arenenud kui teised, kuid vähem arenenud kui peatreener. Tänu Londoni instituudi peatreenerile suutis Keith arendada oma jõudu ja vastupidavust, millest noormehel noorena puudust tuli. Kui Keith läks õhtul noorematele trenni andma, oli seal ees juba keegi teine ja ainus mis talle öeldi, oli see, et ta ei ole seal enam treener. Mees ei saanud millestki aru, vihastas ning järgmine sihtkoht oli juba peatreeneri magamistuba. Kui Keith ukse taha jõudis koputas ta vihaselt uksele viis korda ja jäi vastust ootama. Mehele tundus nagu ta oleks oodanud uksetaga juba mitu minutit, kuid tegelikult oli seal olnud mõned sekundid. Keithi kannatus katkes ja kui ta hakkas ust lahti tegema siis avanes see juba enne seda kui ta üldse ukselinki puudutada jõudis. Uksepealt vaatas vastu peatreener, kes ei saanud päris täpselt aru mida Keith ikka veel seal teeb ja miks ta nii närviline on. Kui mehele asjad selgeks tehti ei teadnud Keith enam mida teha.. Temast oli saanud varjuküttide peatreener.. New Yorkis. Peale pikka vaikust lahkus Keith lausumata oma tuppa ja viskas lihtsalt mõned riided ja muud vajalikud asjad seljakotti. Järgmisel hetkel, mida Keith mäletab on see, et ta astus Londoni portaali sisse ja väljus NY portaalist. Noor peatreener puhus portaalist välja tulles õlale ja pööras pilgu enda ette. Keith võpatas ja mehe refleksid haarasid koheselt vöölt enda seraph blade'i ning aktiveeris selle sosistades "Nakir". Mehe huulilt kõlas järgmine: "Ma tean, et me ei suhtle, aga see ei anna põhjust Sulle oma instituudi uut peatreenerit tappa."
|
|
|
Post by Julia Louise Lorren on Oct 27, 2016 17:09:40 GMT
Venda nähes oli Julia tõsiselt üllatunud. Ta polnud noormeest ometi kuid näinud ning pingelise aja tõttu üritas ta ka vennast mõtlemisest hoiduda. Hetkeks toibunud laskis naine relva alla, kuid ära veel ei pannud. Äkki oli tegemist deemoniga, kes oli ta venna kuju võtnud? See olukord oleks Roryle palju rohkem meeldinud. "Peatreener? Mina pole küll sellest midagi kuulnud!" hüüatas naine esimese hooga. Hetke mõeldes meenus talle, aga, et tõesti oli mõne päeva eest nende peatreener lahkunud. Naine oli eeldanud , et saab uue varjuküti ise ametisse määrata, kuid paistis, et klaav arvas teisiti. See oli, aga mure teiseks korraks, praegune probleem seisis tema ees. "Vähemalt mind ei ole sellest teavitatud." lausus Louise ning muidugi olukorda piinlikumaks muutes märkas ta oma laual kohe paberit, mis teatas teda Keithi saabumisest. Siiski ei andnud Rory veel alla ja tõstis oma seraph blade'i taas üles. Keithile tera peaaegu kurgu alla lükates küsis Julia: "Aga kuidas ma tean, et sa deemon pole?" Seda tehes eiras ta häälekest oma peas, mis karjus, et mehel on käes ometigi ju seraph blade. Väsinud ja pinges Rory otsustas seda aga eirata ja põrnitses venda. Nagu juba enne mainitud olid asjad niigi rasked, et parem meelega oleks Julia pidanud hea võitluse ühe vastiku deemoniga kui pidanud taas oma venda iga päev nägema.
|
|
|
Post by Keith Lorren on Oct 27, 2016 19:02:48 GMT
Keith oli selleks ajaks juba enda tunded endasse matnud ja ei suutnud oma sisemisi emotsioone välja tuua kui ta üle pika aja oma õde nägi. Selle pärast võis ka noormees oma õele kahtlustusi tekitada. "Gordon ütles mulle, et ta lasi kolm päeva tagasi mu määramise paberid sinuni toimetada." ütles Keith rahuliku häälega, hoides pingsalt silmi Julial. Kui tegemist poleks olnud mehe õega siis poleks iial keegi saanud isegi võimalust panna oma mõõga teravik mehe kurgu alla. "Kas deemon laseks Sul mõõga oma kurgu alla panna? Ja kas ta saaks kanda mu mõõka? - Kahtlen sügavalt." lausus nüüd Keith, kelle silmist võis peegelduda kahtlustusi oma enda õe kohta. Kuna mehe seraph blade oli tal endiselt käes siis ühe kerge liigutusega vahetas ta kohad oma õega. Nüüd oli Julia see, kellel oli mõõga teravik kurgu all. "I'm in the corner, watching you kiss her... I'm right over here, why can't you see me." kõlas üle Keithi huulte 2 kõrvupaitavat rida nende ema lemmikloost. Peale neid ridu lausus ta uuesti "Nakir" mis blade'i deaktiveeris ja pani selle tagasi vööle. Keith astus sammu tagasi ja lasi oma silmadel Julia kabinetti skännida. "On veel tõestusi vaja?" küsis küsimus kui mees oli naise poole seljaga. Mehe hääl ei olnud just kõige soojem ja seda vist pole vaja üle korrata, et kaksikud ei saanud just kõige paremini läbi.
OT: Their mom's favourite song
|
|
|
Post by Julia Louise Lorren on Oct 27, 2016 20:51:27 GMT
Julia otsustas ignoreerida Keithi ütlust Gordoni kohta ja pööras pilgu vennalt kõrvale. Talle ei meeldinud tunnistada, et ta oli vale olnud. Pole kindel kas vahetus oleks nii lihtsalt õnnestunud kui naine poleks olnud nii rampväsinud nagu ta praegu oli. Neid ridu kuuldes tuli Roryl klomp kurku nii, et ta pidi kasutama kogu oma tahtejõudu, et nägu emotsioonituna hoida. Muidugi väikesel värelusel õnnestus siiski hetkes alguses näole ilmuda, kuid see sai kähku kontrolli alla. Louise polnud ammu seda laulu kuulnud. Mitte, et tal oleks töö kõrvalt just aega muusikat kuulata, kuid seda laulu vältis ta meelega, sest see tõi esile mälestusi, mida Julia üritas unustada. "Nii, et see asi on siis selge," lausus naine ning langetas ka tera vaikse pominaga. Julia asetas seraph blade'i lauale ning istus ka selle taha. "Ei," vastas Rory end tooliga lauale lähemale tõmmates. Naine vaatas hetkeks venda ning asus siis kähku närviliselt laual pabereid korrastama. "Nii, kas sul on vajalikud paberid kaasa?" küsis Louise üritades ametlikult kõlada ning lõpuks ka Keithi silmadesse vaadates. Tal oli lõpuks õnnestunud endale meelde tuletada, et ta on eelkõige New Yorgi Instituudi juhataja ning ammu enam mitte tolle mehe väike õde. Noormehelt vastust oodates üritas naine veidi märkamatult oma rõivaid siluda. Oma paari päevases töö maratonil kabinetis polnud ta ju oma riietest hoolinud.
|
|
|
Post by Keith Lorren on Oct 27, 2016 21:46:21 GMT
"Ma ütlesin juba.. Gordon olevat mu paberid kohale toimetanud juba kolm päeva tagasi." ütles Keith kulmu veidike kortsutades ja aeglaselt lauale lähenedes. Mees haaras seljakoti sangnast, viskas selle õrnalt vastu lauda, kui ta laua kõrval oli, ja lasi sellel maha libiseda. Peale seda võttis ta istet ja viskas vasaku jala hüppeliigese parema jala põlvele. Enne kui ta oma tagumendi toolile jõudis parkida, sosistas mees vaikselt omaette: "Why'd you come, you knew you should have stayed." Kui Keith muretses oma õe pärast isegi siis kui nad olid kõrvuti siis võib ainult ettekujutada millised mõtted tal selle aja sees läbi käisid kui nad üksteist ei näinud. Mehe lõug vajus vastu rinda, nägu muutus imelikuks ja vaatas tuima pilguga kuidas Julia laua taga asjalik üritab olla. "Miks sa seda teed? Miks sa ei lase ennast kellelgi aidata? - Klaavi petad sa võib-olla ära, aga ma saan aru kui sa väsinud oled." üritas Kristofer kuidagi juba uurida naise olukorda ja eluolu. Ta ei lasknud naisel isegi vastata kui ta juba jätkas, viies teema tööle: "Ma loodan, et siin on ikka korralik treeningsaal ja ma saan endale ikka oma ruumi või ruumid." Keith teadis, et tal pole mõtet isegi üritada õele kuidagi läheneda. Vähemalt veel mite. Las ta elab kõigepealt instituuti sisse ja hakkab vaikselt päev-päeva järel seda paksu kihti maha lihvima Julia pealt, mis Klaav talle peale oli määrinud. "On siin üldse kedagi, kes tõsist treenimist vajavad?" uuris ta hiljem kui Julia endiselt laua taga tähtsa näoga pabereid järjestas, korrastas ja täitis.
|
|
|
Post by Julia Louise Lorren on Oct 27, 2016 22:47:53 GMT
"Jah, siin nad on." ütles Julia lõpuks õiged paberid hunnikust leides. Tavaliselt oleks ta kabinet olnud perfektne, kuid Keith saabus valel päeval. Naine asus kausta sirvima. Kui ta seda tegi pomises mees jälle midagi pälvides see kord Rorylt vaid kerge kulmu kortsutuse. "Tänan muretsemast, kuid minuga on kõik väga hästi," vaatas Louise vennale otse ja tegi hetkeks fake rõõmsa näo ning pöördus siis tagasi paberite juurde. Paistis, et Keithil oli viimastel kuudel üsna hästi läinud. Ta soovis asjaga kiiretsi hakkama saada ja lõpuks alustas Keith teemat, mis neidisele sobis. "Meil kolm eri treeningsaali. Soovi korral saame ka muutuseid teha." tegemist oli siiski New Yorgiga ning Rory oli oma instituudi üle uhke ning palju muudatusi oli just tema poolt tehtud. Viimane instituudi juht oli olnud eriti vananenud mõtlemisega. "Meil on umbes 5 varjukütti, kes vajavad täielikku treeningut ja 12 kellel on see veel pooleli ehk nad vajavad osalist treeningut. Muidugi nad ka kogu aeg tulevad ja lähevad. Ma kohe annan sulle eelmise treeneri märkmed." viis naine venna asjaga kurssi. Ta võttis siis laualt paberid kuhu ta ise oli paar allkirja andnud ning pani need pastakaga mehe ette, "Allkirjad siia, siia ja siia palun." näitas neidis käega. Seejärel Julia tõusis toolist ja suundus riiuli juurde, mis oli eri mappe ja kaustu täis kuhjatud. Viimastel päevadel oli ta need üsna segamini ajanud nii, et vajalikku polnud kerge leida. Samas oli see ka hea ettekääne mitte Keithiga vastastikku istumiseks. "Saad alati ka abitreeneritelt abi küsida. Ma olen kindel, et nad aitavad rõõmuga." lausus Louise kükitades, et uurida kas kasvajalik kaust võiks olla alumisel riiulil. OT: Heathens?
|
|
|
Post by Keith Lorren on Oct 28, 2016 11:55:18 GMT
Keith raputas aeglaselt pead. Julia kabinet oli hullem kui Londoni Instituudi koristajaruum. Ja võib öelda, et koristajaruum oli üks kõige puhtamatest ruumidest üldse. Saabumise päeva ei saanud Keith valida, sest ta sai sellest teada samal päeval ja tal ei jäänudki muud üle kui kohe ümber kolida. "Sa ikka mäletad, et me oleme kaksikud?" vaatas mees naisele tuima näoga otsa. Kaksikutel on iseäralikud tunnused ja eriti kui nad on kogu oma lapsepõlve koos veetnud, oskavad nad teise näost välja lugeda seda, mida mõni võõras ei oskaks. Keithil oli tõesti viimastel kuudel hästi läinud, arvestades seda, et ta tõusis abitreenerist peatreeneriks ja määrati ümber suuremasse instituuti. "Eks ma viskan hiljem siis pilgu peale ja annan teada kui muudatusi vaja." kõlas tüdinenud hääl üle mehe huulte. Kolm treeningsaali on küll uhke värk aga kui need enamus ajast tühjana seisavad siis mis nende mõte on? "5 varjukütti.. Mis vanuses?" uuris Keith siis edasi, et oma peas mingi treeningkava paika panna. Mees noogutas selle peale aeglaselt kui Rory lubas talle anda eelmise treeneri märkmed. Järgmiseks küsis Rory juba Keithi allkirjasid, mida mees kohe kirjutama ei hakanud. Ta istus rahulikult toolil edasi ja luges paberid enne allkirjastamist ikka läbi. Keith ei saanudki ehk alguses aru, et see riiuli juurde põgenemine oli lihtsalt selleks, et venna nägemist vältida. Ega tal ei jäänud muud üle kui sellega leppida, sest Keith hakkas nüüd instituudis olema iga päev ja oma kavatsustest ta isegi ei plaaninud õele rääkida. "Ega neil midagi muul üle ei jäägi." pobises Kristofer vastu ja kirjutas siis paberitele alla.
OT: Jup.
|
|
|
Post by Julia Louise Lorren on Oct 28, 2016 12:44:17 GMT
"Muidugi ma tean seda." vastas Julia. Ta ei olnudki soovinu venda kuidagi ära petta. See oli rohkem "pole sinu asi, mis minuga toimub" nägu. Ta teadis, et vend mõistab vähemalt ta näoilmeid üsna kergelt. Naine tõusis seejärel ühe kaustaga ning avas selle ja vaatas paari lehekülge. Ikka ei olnud tegemist õigete paberitega nii, et ta asetas selle riiulisse tagasi. Kui vend lahkub võtab Rory ette ühe suure koristuse. Ta oli end käest lasknud. Selline korratus ja ebaprofessionaalsus ei võinud rohkem juhtuda, eriti kui Keith siin otsimas nõrkuse märke ja kõik jälgimas Louiset lootes leida tema juhtimises mingi vea, et ta siis kohalt tõugata. Ei saa just öelda, et need treeningsaalid tühjad olid. Ka väljaõppe saanud varjukütid treenisid pidevalt nii, et kedagi võis saalidest alati leida. "Vanuses üheksa kuni kaksteist." vastas Julia mehe küsimusele. Lõpuks õnnestus tal leida otsitu. Rory naasis laua juurde ning asetas lauake paksu mapi, mis sisaldas peamiselt käsikirjalisi märkmeid ja skeeme. "Loodan, et saad ikka märkmetest aru." tundis naine hetkeks muret. Mõne käekirjad võivad olla üsna arusaamatud. Sättinud end toolil pöördus Louise taas Keithi poole see kord talle ka otsa vaadates: "Nii, said allkirjad pandud?"
|
|
|
Post by Keith Lorren on Oct 28, 2016 16:55:20 GMT
"Jeh, kõik kirjas." vastas Keith. Ta haaras eelmise treeneri märkmetest, et kui kaugele ta kellegi treenimisega jõudis, ja uuris neid tähelepanelikult. Kuid märkmed polnud ainukesed mis seal kirjas olid. Keithi tähelepanelikkus oli nende märkete lugemisel väga abiks ja see mis ta sealt leidis, pani mehe muigama: "Saan-saan, pole probleemi." Nimelt võis esimeste märkmete ridadevahelt välja lugeda seda, et eelmisele treenerile ei meeldinud Julia üldse. "Oled sa ise ka neid vaadanud?" uuris mees kerge muigega "Täitsa asjalik tegelane tundus olevat. Teab mis tegi." Mida järjest edasi need märkmed läksid, seda paremat arvamust Roryst võis sealt välja lugeda kuni selleni, et eelmine treener jumaldas Rory tegemisi ja muutusi instituudis. Kindlasti tekib nüüd küsimus, et miks peaks suvaliste treeningumärkmete vahel olema kirjas midagi instituudi juhi kohta? - Vot just sellepärast, et instituudi juhil pole mingit huvi märkmete vastu ja neid ei pea kellegi eest varjama/peitma. "Mis eelmise treeneriga üldse juhtus?" jätkas Keith oma lemmiktegevust - pidevat küsimist ja kerget pindakäimist.
|
|
|
Post by Julia Louise Lorren on Oct 29, 2016 14:09:56 GMT
Louise noogutas Keithi vastuse peale. Neidis haaras laualt pabereid. Vaadanud need üle pani ta ühe lepingu venna ette ja teise pani endale sahtlisse. "Ainult paar korda." vastas Rory. See polnud tema territoorium. Peatreener ei tulnud ometi tema paberitesse tuhnima. Muidugi ta kontrollis treeneri tööd, kuid selleks polnud vaja vaadata tema märkmeid. "Jah, ta sai oma tööga hästi hakkama. Ta kõrvaldati töölt ja kutsuti Alicantesse." vastas naine kindlalt. Tegelikult Julia nii kindel polnud ja asi valmistas lausa talle muret. Treener oli olnud täiesti normaalne tööga sai hästi hakkama ja ka üsna noor, vaid paar aastat Louisest parem. Mõned päevad tagasi lihtsalt teade, et mees on töölt kõrvaldatud, täpsemalt saab teada kui ta Alicantesse läheb. Nii mees tegigi ja peale seda polnud Louise temast kuulnud. Kuidagi oli see kokku sortsi juhtumi jama käigus naisel meelest läinud. Jah ta peab end kohe kindlasti tõsiselt korrale kutsuma. Oi, seda pinda käimist teadis Rory vägagi hästi ning kui aus olla siis oli ta ise üsna samasugune, kuigi nüüd hoidis ta seda kontrolli all.
|
|
|
Post by Keith Lorren on Oct 29, 2016 18:03:38 GMT
"Alicantesse?" mõtles Keith oma peas õe öeldu üle. "Kui Alicantesse siis Alicantesse." muigas mees ja sügas kukalt veel viimaseid ridu märkmetest lugedes. Järelikult oli piisavalt loll, et jäi Klaavile või kellelegi teisele, kes Klaavile kitus, oma tegemistega vahele. "Ütle mulle kus kohas vajalikud ruumid asuvad umbes-täpselt siis ma tean kuhu minna. Ekskursiooni pole vaja." ütles siis noormees kui toolilt püsti tõusis. Ta haaras kotist, mille ta enne põrandale libistas ja toppis märkmepaberid sinna sisse. Koti edasine teekond oli üsna kiire. Nimelt oli seljakott juba ühe sangaga Keithi parema õla peal. "Ja kus kohas mu tuba on? Kui õe-raasuke üldse kavatseb mulle toa anda ega käsi mul kuskil treeningsaalis magama." lisas ta hiljem kui Rory oli vastanud talle, kus need vajalikud ruumid ehk treeningsaalid asuvad. Mees viis oma pilgu kellale ja märkas, et varsti-varsti algab tal juba treening esimese varjukütiga, kellel millegi pärast oli märgitud paberitesse treeningu alguseks imelik aeg. See kõik pani tegelikult Kristoferi imestama, et ta õde temaga rääkis, sest just Julia oli see, kes nende suhtlemisele kaasa aitas.
|
|
|
Post by Julia Louise Lorren on Oct 29, 2016 21:10:33 GMT
Ta võis rumal olla ja millegagi vahele jääda samas võis mõni tähtis nina Klaavis lihtsalt tema peale vimma kanda. Lahkumise asjaolud kavatses Louise igatahes hiljem välja selgitada. "Treeningsaalid on vasakut..." hakkas naine seletama, kuid siis meenus talle midagi. Julia avas sahtli, võttis sealt ühe voldiku ja ulatas selle vennale öeldes: "Ma oleksin täiesti unustanud. Meil on nüüd voldikud, kus on kõik vajalik informatsioon kirjas, ka majaplaan." Need olid kasulikud kuna instituuti tuli kogu aeg uusi varjukütte. Muidugi läksid paljud ka minema nii, et varjuküttide arv püsis kogu aeg üsna samal tasemel. Kui Keith tõusis ka Rory. Tema suundus, aga mehele tema toa võtit tooma. Julia pidi kogu oma tahtejõudu kasutama, et mitte vennale käratada "Sellise käitumisega hakkadki varsti seal magama." Selle asemel võttis naine võtmekapist ühe vaba oleva toa võtme ja naasis laua juurde. "Siin on võti su eluruumidele. Varem elas seal peatreener ja nüüd kui ametikoht sinu on ka ruumid sinu." lausus ta võtit ulatades. Hetkeks tekkis piinlik vaikus. Lõpuks ulatas Julia surumiseks käe. On nad mõlemad ju täiskasvanud inimesed ja nüüd ka kolleegid. Nad suudavad minevikust üle olla. "Ongi vist kõik." teatas Rory.
|
|
|
Post by Keith Lorren on Oct 29, 2016 21:43:17 GMT
"Kõlab nagu tegemist oleks täiesti tavalise kohaga kuhu lihtinimene sisse saab marssida." kõlas üle Keithi huulte. Ta haaras voldikust ja viskas koheselt ka kiire pilgu sinna sisse. Tegelikult oli instituudi plaan üsna lihtne, võib isegi öelda, et lihtsam kui Londoni oma. Seal liikumiseks ei tekkinud Keithil küll mingeid probleeme. Kui õde võtmega tagasi tuli, haaras Keith sellest ja tõstis silmade ette ning keerutas seda nagu kõige kallimat ja haruldasemat teemantit kogumaailmas. "So precious." mõtles mees oma peas ja kordas siis seda valjult, et õele need deemoni kahtlustused tagasi tuua. "So precious." peale seda turtsatas Keith siiski naerma. Ta ei suutnud enam olla selline emotsioonitu ja tuim. Keith lükkas võtme taskusse ja vaatas Julia kätt, mis oli tema poole suunatud. "Päriselt?" küsis Keith ja astus ümber laua õe juurde. "Sa oled mu õde, mitte mu boss." lisas ta hetke pärast ja kallistas oma õde.
OT: IS IT OVER? I HAVE NO IDEA. U TELL ME :3
|
|
|
Post by Julia Louise Lorren on Oct 29, 2016 22:22:47 GMT
"Seda arvad sina." andis Rory vennale lühikese vastuse. Selline üleolev käitumine võib hiljem kätte maksta kui Julia enam nii unine ja hella südamega pole. Noormehe Gollumi jäljenduse peale välimiselt pööritas Louise silmi ja sisemiselt muheles. Need vanad trikid olid nii valusalt tuttavad. Deemoni mõtted olid juba minevikus. Ükski deemon ei suudaks olla nii tüütu kui Keith. Venna järgmine liigutus oli unise südame jaoks juba liig. Ta taganes mehe kallistusest jäädes näoga noormehest eemale. "Me oleme lõpetanud." lausus neidis hääletoonil, et parem kadugu Keith minema või muidu. Samal ajal voolasid mööda Rory nägu alla hääletult pisarad. Keith, ema laul, kallistus, probleemid tööl...seda kõike oli Julia jaoks liiga palju. Muidugi see oli kõige emotsionaalsem õde, keda Keithil võib-olla mitme kuu jooksul õnnestub saada.
OT: Nüüd vist lõpp peale sind?
|
|