Antiik

Väikse poisina Rohan vihkas raamatute lugemist. Tundus mõttetu lugeda kellegi väljamõeldud teksti, kui selle asemel sai sõpradega väljas möllata - suvalisest kokkusaamisest tekkised sellised mälestud, et nendest lugudest saaks ta ise raamatu kokku panna, kui vähegi tahaks. Aga hiljem, nii umbes siis, kui temast libahunt sai, leidis ta end palju lugemast. Aga ka siis ei lugenud ta juturaamatuid, vaid kõike seda, mis puudutas teda. Ta õppis tundma end kui libahunti. Raske oli müütidest tegelikkust välja noppida, aga tänaseks on ta omadega sealmaal, et on vastused saanud peaaegu kõikidele oma küsimustele.
Mingil hetkel käis aga klõps ära - Rohan hakkas lugemist nautima. Ta ei võtnud neid lugusid enam kellegi väljamõeldud seiklustena, vaid sai aru, et nende ridade vahel ei jutustata pelgalt lugu, vaid antakse edasi mingi sõnum. Ja see oli hetk, kui Rohan teadis, et tahab näitlejaks saada - anda läbi lihtsa loo edasi suur sõnum.
Rohan juhtus ühes raamatukogus lugema üht päris vana raamatut, mida ta tol hetkel laenutada ei tahtnud. See meenus talle täna hommikul, mistõttu ta seda raamatukokku otsima läks, aga seda raamatut ei olnud seal enam. Ta ei mäletanud autorit ega täpset pealkirja, mis tegi selle raamatu leidmise keerulisemaks. Aga ta mäletas selle välimust.
Rohan oli juba päris mitu raamatupoodi läbi käinud selleks hetkeks, kui ta ühte vanemasse sisse astus. Poes ninna tungiva lõhna järgi oli selge, et raamatud on seal kauem kopitanud kui nende hallipäine müüja, mis tegi selle raamatupoe hetkega üsna ebameeldivaks kohas, kus viibida. Aga ta tahtis seda raamatut, mis talle hommikul meenus ja seetõttu liikus ta riiulite vahele. Enamikel raamatutel olid nahast kaaned ümber, mis tegi otsimise masendavalt raskeks. Kui ainult täpne pealkiri meenuks! Või vähemalt autori perekonnanime esitähtki.

Rohan ei saanud aru, kas ta käis mingit suvalist trajektoori mööda või võttis riiuleid järjest, igatahes ühel hetkel sattus ta riiuli otsa, kus olid igasuguste ammu surnud inimeste elulooraamatud. Kohe hakkas silma ka paar autobiograafiat - raamatud, mida Rohan vist ainult siis oleks nõus lugema, kui see tõesti elu ja surma küsimus oleks. Autobiograafia tundub nii egoistlik kirjanduse vorm. Raudselt ilustatakse seal kõvasti igasuguseid asju, et ise puhtam näida.
Seda Rohan mäletas, et mingit elulooraamatut ta kindlasti tolles raamatukogus ei lugenud. Seega tõstis ta pilgu riiulilt, mille juures ta viibis, et omale uus riiul valida, aga esmalt peatus tema pilk ühel noorel naisel. Seesama, kes seal lõbustuspargis oli? Või lihtsalt sarnane?

Rohan vaatas kaugusesse, püüdes välja mõelda, millised riiulid ta juba läbi vaatas ja milliseid oleks veel mõistlik uurida. Enne, kui otsusele jõudis, tundis ta kerget mütsatust vastu oma keha ja kuulis, kuidas paar asja vastu maad prantsatasid. "Ikka juhtub," ei teinud Rohan sellest mingit numbrit, et naine talle otsa kõndis. Eks mees ole ise ka millessegi nii süvenenud olnud, et unustanud vaadata, kuhu ta astub. Täiesti inimlik ja mõistetav. Rohan kükitas koos neiuga, et aidata tal maha kukkunud asjad üles korjata. "Seekord vedas teil, terveks jäi," lausus mees, ulatas naisele tema telefoni. Ilmselt väga kergendav tunne, kui saad teada, et sinu telefon, mis vastu kivipõrandat kukkus, terveks jäi.

Nüüd, kui Rohan oli kaks sõna selle naisega vahetanud, kahtles ta, et tegu on sellesama naisega, keda ta lõbustuspargis kohtas. Kahtles, sest võib-olla oli neiu tol õhtul niivõrd pahas tujus, et unustas, kuidas see suhtlemine päriselt käib. See naine, kes talle siin poes otsa kõndis, oli väga malbe ja viisakas. Rohan tõusis samuti püsti ja nähes, et neiu talle teed annab, tundis ta, et see asi peaks nüüd küll vastupidi käima. Seepärast astus ta ise riiulile lähemale, et naine temast mööda mahuks. "Kena päeva," soovis ta ja tegi käega žesti, justkui öeldes, et tee on vaba. "Või.." peatas ta äkitselt naise, "..siin nurga peal on üks kohvik. Ma ei ole seal varem käinud, aga põgus pilk aknast sisse ütles, et tegu on päris hubase kohaga. Või teil on kiire?" Sellest on kohutavalt palju möödas, millal Rohan viimati kedagi välja kutsus.

Rohan rõõmustas positiivse vastuse üle. Ta natuke kartis olukorda, millesse ta end nüüd mässis, aga välja paista ta sellel ei lasknud. Vaatamata praegusele isiklikule elule, mis tema mõtteid painas, oli ta siiski tark ja enesekindel noormees, kes väga tahab selle noore naisega lähemalt tutvuda. "Ma ootan ukse juures," lausus Rohan, olemata kindel, kas neiu ta lauset kuulis. Ta ei plaaninud silmapiirilt kaduda, niiet tegelikult vahet polnudki. Mees jalutas poe ukseni ja jäi sinna naist ootama. Kassapidaja liigutused tundusid kuidagi eriti aeglased ja venivad olevat, aga eks ootaja aeg on alati pikk. Rohan naeratas neiule, kui nende pilgud uuesti kohtusid. Ta lükkas ukse lahti, et naine enda ees poest välja lasta.

Rohan vaid muigas selle kommentaari üle. Viisakas on ta alati olnud ja see on asi, mida ta väga kõigi puhul hindab. See, kui suudad absoluutselt igas olukorras tasakaalukaks ja viisakaks jääda, ütleb selgelt, et tegu on küpse inimesega. Kellegagi, kes ei tunne vajadust end kõigile pidevalt tõestada. Kellegagi, kes teab oma väärtust ega pea vajalikuks seda kõigile kuulutada. "Tänavanurgal," osutas Rohan suuna kätte ja hakkas ka ise kohviku poole liikuma. Polnud pikka maad käia, sest tänav oli küll pikk, aga nad olid üsna selle alguse lähedal. Või siis lõpu - ta ei olnud kindel, mis pidi need majade numbrid siin jooksevad ja ega sel tegelikult mingit tähtsust polnudki. Siitpoolt ta enne tuli, märkas seda kohvikut ja raamatupoest ta kaugemale ei jõudnud. Rohan avas naisele ka kohvikuukse ning lasi neiul neile koha valida. Nad said end kenasti lauda sättida ja alles siis tuli teenindaja menüüga. "Tere," tervitas mees ettekandjat vastu, "üks tavaline must kohv ja neiule..." Rohan jättis lause lõpetamata, pöörates pilgu oma kaaslasele, et naine ise valiks, mida ta juua tahab. Rohan ei teadnud neiu maitset. Ja kuni ettekandja neile jooke valmistab, on neil aega koogike välja valida.