|
|
Post by Athena Valencia Vega on Oct 30, 2016 16:48:42 GMT
Valencia oli tee taas leidnud enda lemmik kohta, see meeldis talle alates ajast, kui ta selle koha avastas ning siin käis ta nii tihti kui viitsis ja sai, sest tegemist oli tegelikult kohaga, mis oli linnas eemal ja siia saamine tähendas, et tuleb kasutada palju talla-taksot või sõita taksoga, mis oleks neidise jaoks mõttetult kallis kulutus. Neidis istus nüüd vaateratta ühel istmel, mis seisis omal kohal ilmselt juba viimased üheksa, peaaegu lausa kümme aastat ning jumal tänatud ei olnud nii ära lagunenud, et sinna peale istudes see oma asukohta vahetaks. Athena sättis taas end sinna taas rahulikult istuma ning viskas korra pilgu ka telefonile, mis näitas, et kell on pool kaheksa õhtul, mis tähendas, et tal oli ikka korralikult aega siin veel aega veeta. Neis avastas peale taskutes sorimist enda taskust tiku paki, mille seal olek teda üllatas, sest tikke ta enamasti ei vajanud. Neidis võttis pakist ühe tiku ning tõmbas selle põlema ning jälgis seda leeki puu pulka siis hävitamas kuni see lõpuks tema näpu otsi kõrvetama hakkas ning selle maha viskas. Neidist vaevasid mitmed mõtted, ta isegi ei teadnud isegi, kuidas nii palju asju viimasel ajal juhtunud on - mõni juhus ajas naerma, mõni kurjaks, mõni nutma, kuid need tunded jättis ta endale ja viis pilgu siis taevasse, mis oli värvunud tumesiniseks. OT: Rohan Simon Grace , tuli suht väike alustus, aga ehk käib kah |
|
|
|
Post by Rohan Simon Grace on Oct 30, 2016 17:07:36 GMT
Rohan oli oma elus punktis, kus ta ei teadnud, kuidas edasi minna. Ta oli liiga palju aastaid endas üht saladust hoidnud ja see kurnas teda. Ta tundis, kuidas ta füüsiliselt ei jaksa seda endas kanda. Kuidas see teda maa poole tirib, surudes teda nii sügavale auku, et ta peaaegu mõistis, kuidas ta õde suutis üritada endalt elu võtta. Aga seda Rohan ei plaaninud. Seda mõtet tal ei olnud, kui ta linnast välja sõitis, auto metsa varju ära parkis ning läbi selle mahajäetud lõbustusparki jõudis. Lapsena jäi temast sinna palju raha maha, see oli üks parimaid kohti, kus end kõikidest muredest hetkeks eemale saada. Kui tühistena need mured praegu näivad! Ja milline iroonia, et see lõbustuspark tegevuse samal ajal lõpetas, mil temast libahunt sai.
Rohan istus seal tükk aega oma mõtetega kahekesi, kuni ta ühel hetkel samme kuulis. See ajendas teda peitu minema. Igaks juhuks. Sellises kohas ei tea kunagi, kellele sa jalgu jääda võid. Ta peitis end majja, mis enne oli tuntud kui Õuduste Maja. Atraktsioon, mis sind ootusärevusest värisema paneb.
Rohan nägi naisterahva siluetti. Miks üks õbluke naine üksinda vastu ööd mahajäetud lõbustusparki tuleb? Rohan jälgis mõnda aega naist, kergitades kulme, kui too tikku põletas. Misasja ta teeb?
Rohan Simon tahtis, et see naine ära läheks. Seal võib ohtlik olla ja üleüldse, see lihtsalt ei ole koht, kus üks naisterahvas olema peaks. Keegi ei peaks. Rohan ka mitte. Mees võttis maast ühe pisikese kivi ja viskas selle ühele atraktsioonile, kust see suvalist trajektoori mööda ilge kolinaga alla tuli.
|
|
|
|
Post by Athena Valencia Vega on Oct 30, 2016 17:44:48 GMT
Valencia oli mõtetes nii sees, et kui kuulis jubedat kolinat, siis lausa hüppas peaaegu istme peal, kus ta istus. See peale ta vaatas ringi ja üritas aru saada, mis toimub ja kust see tulla võis. Ühest asjast sai ta aru, et see tuli atraktsioonilt, sest muud varianti ei olnud, muu asi nii metallselt siin koliseda lihtsalt ei saanud. Neiu tõusis istme pealt püsti ning kuna veel oli piisavalt valge, et midagi näha, siis ta otsis, mis või isegi kes võis seda häält tekitada, kedagi aga kuskil liikumas ta kedagi ei märganud. Peagi raputas ta ohates pead, ilmselt lihtsalt asi vanades atraktsioonides, mis võisid oma logisevatest kruvidest loobuda. Neiu istus rahunenult tagasi maha ja võttis sisse oma endise positsiooni ning kontrollis ka, et kas tema stele ikka kindlalt temale kiirelt kätte saadavas kohas on, õnneks oli see ilusti temale sobivas kohas ning ta nautis oma olekut edasi. Loodetavasti ei kavatse mõni deemon end siin ilmutada, mis teda isegi veidi hirmutas, sest ta oli alles algaja selles kõiges.
|
|
|
|
Post by Rohan Simon Grace on Oct 30, 2016 17:57:39 GMT
Rohan jälgis rahulikult neiu reageeringut, varjates end hoolikalt. Ei olnud vaja, et neiu teda märkaks. Tundus teine algul päris ehmunud olevat, aga tundus, et luges selle kolina lõpuks täiesti loomulikuks asjaks, mis siin mahajäetud juhtuda võib. Aga kui see nii loomulik on, et nii palju aastaid seisnud kohas endiselt kruvisid kukub, siis kuidas ta üldse julgeb nende atraktsioonide peal istuda ja nende vahel jalutada? Täiesti suvaliselt hetkel võib miski suurt ja rasket talle peale kukkuda. Rohan kordas oma tegevust - ta viskas pisikese kivi täpselt sama koha peale kuhu enne. Kivi kukkus veidi teistmoodi, tekitades ühe klaasist osa mööda vajudes kriipivat heli. Ehk saab neiu vihjest aru, et ta ei ole seal oodatud ja võiks ära minna.
|
|
|
|
Post by Athena Valencia Vega on Oct 30, 2016 18:21:41 GMT
Nüüd neidis enam ei ehmunud kui ta taas seda kolinat kuulis, see pani teda hoopis kulmu kortsutama, sest see ei olnud loogiline, et nüüd atraktsioon seda tekitada sai. Athena ajas end enda istmelt taas püsti ja astus alla paarist metallsest astmest ja võttis suuna sinna, kust ta seda kolinat kuulnud oli, mis see ka polnud siis kavatses ta teada saada, mis asi või lausa kes see on. Ta pistis käed taskusse ja astus samm sammu haaval ringi ja jälgis hoolikalt ümbrust, et iga võimalikku liikumist ja tegevust märkas. Ta oli olnud 10 aastane, kui see lõbustuspark suleti ja nii ka tal oli siin mälestusi, iga suvi tõi tema ema ja isa ta siia, mis temas alati ekstaasi tekitas - nagu igas väikeses lapses. Nüüd aga tekitas temas ekstaasi ja põnevust see mahajäetud koht, kus inimesi ei liikunud, vähemalt tema polnud neid siin veel kohanud. Ta vaatas korra Õuduste Maja poole, kuhu ta kunagi sattunud ei olnud ja enam ka minna ei kavatsenud, sest tema jaoks näis see nüüd tühja ja igava majana. Ta astus edasi ja ohkas, kuskil ei olnud ju mitte kedagi.
|
|
|
|
Post by Rohan Simon Grace on Oct 30, 2016 18:36:57 GMT
Rohan astus paar sammu tagasi, kui neiu istmelt püsti tõusis ja liikuma hakkas. Hiirvaikselt sammus ta läbi õudustemaja, et selle teisest otsast välja tulla. Tee peale jäid talle mõned pisikesed kummist ämblikud, mille katkimurtud jalad olid ilmselt põhjuseks, miks need pisikesed vidinad sinna vedelema olid jäetud. Natuke lootes, et neiu oma endisele kohale vaateratta istmel naaseb, liikus ta mööda pimedaid varjulisi kohta nii vaikselt, kui suutis, vaateratta juurde, et end selle taha peitu varjuda. Ta pigistas ämblikke enda käes - põnevusest. Kuradi julge tüdruk oli sinna temaga samal ajal sattunud. Mõni teine oleks juba esimese kolina peale koheselt jalga lasknud. See neiu aga vaatas ringi, jäi ootama. Passis seal edasi. Julges veel pärast teist kolinatki uurima minna.
|
|
|
|
Post by Athena Valencia Vega on Oct 30, 2016 18:53:15 GMT
Athena oli kindel, et oli Õuduste Maja juurest midagi kuulnud, aga ta ei saanud sellel hetkel oma enda mõistuses ka enam kindel olla, sest nagu ikka, selliste asjade puhul tekib sisse mingi kõhedus ja nii ka hakkab asju veidikene ette kujutama. Neidis seisatas korraks surudes taskus rusikasse omad käed hingates paar korda sisse ja välja ning kinnitas endale sisemiselt, et igal asjal on olemas loogiline seletas ja pole olemas ei mingeid vaime, kummitusi ning ka muidu veidraid ebaloomulikke asjandusi, kuigi samas olid ju olemas vampiirid ja libahundid, aga need polnud mingid kaduvad olendid, vaid reaalsed, inimese välimusega. Olles enda tavalise oleku taastanud neidis kõndis kindlal sammul edasi ja uuris ümbrust, mis aina pimedamaks ka tõmbus ja peatus korra karuselli juures, mis oli lapsepõlves tema lemmik oli ja astus selle peale ning selle juures ühe hobuse kuju juurde tõmmates sõrmedega üle selle, mis oli kulunud, veidi räpane, aga nagu ikka, vanade asjade puhul oli see just kui tavaline. Ta astus tagasi asfaldile ja kõndis edasi, mõttes mõlkumas, et asi jätta omale kohale ja minna tagasi oma lemmik istumiskohale.
|
|
|
|
Post by Rohan Simon Grace on Oct 30, 2016 19:27:04 GMT
Rohan ootas. Mis tal muud teha oligi sel ajal, kui neiu seal ringi vahtis. Ühel hetkel tundus Rohanile, et neiu unustas, et mingid kolinad üldse olid, kui too seda karussellihobust silitama hakkas. Ja tundus, et naine ei kavatsegi enam oma endisele kohale vaaterattal naasta. Aga Rohanil polnud sealt praegu mitte kuhugi minna ka, kui ta end just reeta ei taha. Aga kui nüüd järele mõelda, siis eks ta natuke tahtis ka. Täitsa huvitama hakkas, et miks see neiu seal on ja kes ta üldse on. Ja siis hakkas too neiu uuesti mööda asfalti jalutama. Ikkagi tuleb istub tagasi? Rohan ootas edasi, varjudes hoolega vaateratta korvi taha. See, et väljas aina pimedamaks läks, aitas ainult kaasa.
|
|
|
|
Post by Athena Valencia Vega on Oct 30, 2016 19:35:33 GMT
Athena andis lõpuks alla ja võttis suuna tagasi oma tavapärase koha poole, sest teda ausalt tüütas ära see värk, kuna ta oli siin juba niisama veidi aega tatsunud ja rohkem midagi kuulnud polnud, siis ilmselt ikkagi oli tegemist taas kord atraktsiooniga, sest muud seletust sellele polnud. Ta kõndis tagasi vaateratta juurde ja astus trepi astmetest üles ning seadis end tagasi oma koha peale piisavalt mugavalt, et taas taevast vaadata, kuhu oli end ilmutanud veel järele jäänud kuu, samuti üli vaikselt tulid ka tähed, sest pimedus oli valgusest võitu saamas. Ta tõstis oma jalad ka istme peale, mis pani vaateratta korvi veidikene kõikuma, kuid see teda sugugi ei häirinud, vaid nautis rahulikult oma olekut ja õrna tuulehiilt, mis tema lahtiseid juukseid lennutas, kuid samas õrna külmavärinat tekitas. Tänane õhtu oli mõnus.
|
|
|
|
Post by Rohan Simon Grace on Oct 30, 2016 19:46:08 GMT
Ootamine tasus end ära - neiu naases vaaterattale. Sättis end päris mugavalt sisse. Aga sellega, et see korv kõikuma hakkab, ei osanud Rohan arvestada. Vedas, et ta end selle vastu ei toetanud. Küll aga pidi ta kiirelt oma pea eest ära tõmbama, et korvi serv talle muhku pähe ei lööks. Ja hea, et korv kõikuma hakates korra kriuksatas, vastasel juhul oleks selles öövaikuses seda pea ära tõmbamist kuulda olnud. Rohanile tundus olukord korraga nii lapsik, aga samas nii põnev. Tundus selline üsna raudne neiu olevat, kes ohtu ei karda vaid justkui nagu ootaks, et saaks sellega kohakuti seista. Aga need ämblikud mehe peos - kellelegi ei meeldi putukad, kui need tema peal ronivad. Hästi ettevaatlikult asetas Rohan ühe ämblikutest neiu õlale. Seda liigutust oleks pidanud neiu oma silmanurgast nägema - loodetavasti ei eirata seda, vaid ikka uuritakse, mis seal õla juures toimus.
|
|
|
|
Post by Athena Valencia Vega on Oct 30, 2016 19:54:55 GMT
Neidis ohkas selles öö vaikuses ning ühel hetkel tema tähelepanu tõmbas endale millegi liikumine tema õla lähedal ja ta kohe keeras pea selle poole. Esialgu neidis ehmus, aga mõne hetke möödudes ta kortsutas kulmu ja pomises enda ette ''Mida kuradit?'' ja võttis õlal oleva ämbliku enda kätte. Ta oli vahest küll loll, kuid mitte nii loll, et mängu ja päris ämbliku vahet teha, reaalselt ämblikud sibasid kiirelt ringi ja see siin istus rahus tema õla peal ja lisaks kõigele nägi nii sama vale välja, kui mõni tänapäeva neidis. Muidugi kõigele aitas kaasa ka see, et Ath ei kartnud eriliselt selliseid sitikaid nagu ämblikud või herilased, eriti veel värskes õhus, kui oleks olnud toas, siis oleks veidi ebameeldiv olnud, aga ta oleks toime tulnud. Ta tõusis istukile ja siis püsti pannes sellega taas kõikuma vaateratta korvi ja silmitses ringi. See ei saanud tema õlale sõna otseses mõttes niisama saada, keegi pidi siin temaga lolli mängima ja nüüd ei olnud kohe kindlasti tegu mingi kummituse või ei tea kelle teise paranormaalse elukaga, vaid tõenäoliselt lihast ja luust inimesega.
|
|
|
|
Post by Rohan Simon Grace on Oct 30, 2016 20:11:16 GMT
Rohan varjus veel veidi aega seal korvi taga, aga kui neiu püsti tõusis, liikus ta hästi ettevaatlikult korvi alt läbi, ootas hetke, mil neiu seisis paariastmelise trepi poole seljaga, et siis sel hetkel ise trepile seisma minna. Sellega tekitas ta varju naisele, mistõttu oli võimatu, et ta märkamata jääks. Aga sellel polnud enam vahet. Oli selge, et seda neidu kolinaga ära ei hirmuta ja niisama jalga laskmine ei tundu ka naisel niipea plaanis olevat. Aga see neiu tundub huvitav, niiet miks mitte see lollitamine lõpetada ja temaga hoopis tuttavaks saada. Samas kahtles Rohan selles, et kas neiu üldse vaevub temaga pärast sellist mängu üldse jutustama.
|
|
|
|
Post by Athena Valencia Vega on Oct 30, 2016 20:29:24 GMT
Neiu viskas pilgu ka enda selja taha, aga nagu ikka mitte midagi ja tühjus, üks suur ja mõttetu tühermaa, ta vaatas enda käes olevat ämbliku, see oli mõnest kohast veidi katki ning pani isegi mõtlema, et kes kurat sellise mõtte peale üldse peaks tulema, et midagi sellist kellegi õla peale panna või nendega lolli mängida. Ilmselt, kes seda ka ei teinud tekitas ka kõik kolm eelmist heli, millest ühte ta arvas ennast ette kujutamas. Ta peatas veel veidi kiikuva vaateratta korvi, sest selle vaikne krigisemine ajas teda natukene närvi. Ta pistis mängu ämbliku endale tasku ja kaalus taskust võtta enda stele ja joonistada ruun, mis temale just kui pimeda prillid ette võlub, aga siiski lükkas selle mõtte kõrvale, sest väljas ei olnud veel tegelikult nii pime ja ta suutis kõike eristada, eriti veel inimest, kui see kuhugi peaks ilmuma.
|
|
|
|
Post by Rohan Simon Grace on Oct 30, 2016 20:55:55 GMT
Rohan kallutas kergelt pead ühele küljele, kui neiu enda käes olevat ämblikku uurima hakkas. Ta avas peo, kus teine ämblik endiselt oli, libistades selle samal hetkel nahktagi taskusse, kui naine seda tegi. Rohan ootas, ent samas natuke pabistas selle hetke pärast, mil neiu end ümber keerama peaks. Kuidas ta reageerib= Virutab refleksist? Hakkab karjuma? Naerab? Kortsutab tuimalt kulmu nagu ämbliku peale? Aga neiu kohe kuidagi ei kippunud end ringi keerama. Ei märganud varju? Ei kuule kellegi hingamist? Ei taju kellegi lähedalolu? See tundus Rohanile natuke kummaline, pani muigama. Aga ta otsustas sellele olukorrale lõpu teha ja vaadata, mis edasi saab. Ta köhatas oma hääle puhtaks, enne kui oma häälel võimalikult ametliku ja rangena kõlada lasi:"Mis te siit otsite? Kas te silti ei näinud? Siin territooriumil viibimine on keelatud."
|
|
|
|
Post by Athena Valencia Vega on Oct 30, 2016 21:01:48 GMT
Athena'le tundus, et ta oleks just kui paari meetri kõrgusele ehmatusest hüpanud, kui keegi teda karmilt kõnetas ning vaatas siis isiku poole, kes seda tegi. Neidis oli just tundnud kellegi kohal olu, aga ennist kui sinna poole pilguga oli ta kedagi märganud polnud, seega ta ei arvanud, et keegi sinna äkki ilmuda võib, ta pidas kõike oma lolliks veidi hirmust tekkinud fantaasiaks. ''Mis sildist sa räägid?'' küsis ta selle peale mehelt surudes alla selle ehmatusest tekkinud värina, lisaks tundis kuidas süda lihtsalt rinnust just kui välja tahaks lennata. See mees suutis teda ikka korralikult ehmatada, ta oleks pidanud teda lähenemas kuulma, tõenäoliselt siis isikul oligi plaanis teda kas ehmatada või mingit kõhedust tekitada. ''Sina tegid seda lollust või?'' küsis ta pahaks pandavalt isiku käest ja võttis taskust välja võlts ämbliku ning näitas seda tollele isikule. Miski temas ütles, et see sama isik temaga siin lolli ka mängis.
|
|
