|
|
Post by Electra I. Miles on Oct 25, 2016 11:55:29 GMT
Oli varahommik ning kell oli varsti saama viis. Pidu, mis oli toimunud Halloweeni puhul, hakkas vaikselt lõpema. Paljud olid juba lahkunud kui oli ka neid, kes veel tantsisid. Küll nemadki ära lähevad. Halloweeni peod on allilmaliste lemmikud, siin saavad nad olla sellised nagu tahavad ning inimesed ei karda neid. Proovi sa minna päevajal poest saia ostma ilma, et sind poest välja ei visata. See on raske. Ka Electra oli täna omas täies hiilguses. Sinist värvi nahaga ja haldja kõrvadega, mille tõttu arvatakse tihti, et ta on haldjas. Poleks halb olla ka haldjas kuid sorts on palju huvitavam. Sa ei pea kuulama Haldjakuninganna sõna kellel on vägagi imelik huumor. Mõnikord kohe jube. Seljas oli naisel must pikk ja õhuline kleit. Tuli kohe täna tuju kleiti kanda. Igapäev seda juba ei juhtu. Ice oli just valmis klubist lahkuma, kui tema juurde tuli üks turvameestest ning kõneles, et temaga tahtvat rääkida mingi libahunt. Tegelikult oli selleks libahundiks Kyle, nende pealik. Temaga pole tal aastate jooksul palju kokkupuudet olnud. Eelmise juhiga aga küll. "Mis on libahundil asja siia nii hilisel tunnil?" küsis Ice mehelt, kui oli temani jalutanud. Turvamees oli ta juhatanud privaatsesse ruumi, kus ootas teda ees Kyle. Mida peaks küll libahunt naiselt tahtma. Nemad olid ju need, kes tavaliselt allilmaliste asjadega ei tegelenud. Pigem hoidsid kõrvale ja vaatasid lihtsalt pealt. OT: Kyle Moreno |
|
|
|
Post by Kyle Moreno on Oct 25, 2016 14:26:02 GMT
Pandemonium oli klubi, kus Kyle'i ustavad alamad ehk mõned teised libahundid töötasid. Mõni turvamehena, keegi baarmanina ja kolmas oli ka DJ. Tegemist oli halloweeni peoga, ent Kyle ei hakanud ühtki kostüümi selga ajama, sest ta ei läinud sinna ometigi pidutsema. Aga ta oli kuulnud, et Electra Miles, üks võimekamaid sortse, läks tollele peole ja just tema abi oli mehel vaja. Ta lasi ühel karjaliikmel Electra rahva seast üles leida ja neiu privaatruumi tuua, et nad saaksid kahekesi asjast rääkida. Kyle tänas turvameest, kes Electra sisse lasi ja seejärel ukse enda järelt sulges. Nüüd olid nad kahekesi. "Pole ammu näinud," muidas Christian. "Võta istet," lisas noormees. Ta polnud väga kursis sellega, kuidas Electra suhtus libahuntidesse. Loodetavasti polnud neiul libahuntide vastu midagi, vastasel juhul ei lõppeks asi Kyle'i jaoks ootuspäraselt. "Mul on su abi vaja," asus Kyle koheselt asja kallale. "Üks mu libahuntidest sattus teise karja valdustele ja seal haavati teda nii halvasti, et ta on hetkel suremas. Need haavad iseenesest ei parane. Mul oleks tarvis, et sa mu karja liikme haavad parandaksid," rääkis Kyle rahulikult, lootes, et Electra võtab vedu tema jutu peale. Ta ei tahtnud kaotada ühtegi karjaliiget, sest see oli ju ometigi tema perekond.
|
|
|
|
Post by Electra I. Miles on Oct 25, 2016 15:25:07 GMT
"Ma ei ütleks, et ammu aga sinu jaoks möödub aeg kiiresti," lausus sorts muiates. Ta on elanud juba 387 aastat ja paar kuud pole tema jaoks midagi. Electra turtsatas, kui Kyle talle istet pakkus. Su oma enda klubis pakutakse ka istet, eks see ole see viisakus. Naine kõndis ühe diivanini ja istus sinna. Kaua sa siin ikka teised, niigi terve õhtu püsti olnud. Electra hoiab kõikide rassidega häid suhteid, kunagi ei tea millal see sulle kasulik on. Häid suhteid tuleb hoida, muidugi on mõned suhted soojemad, kui teised. "Miks ma ei imesta libahunt," sõnas Ice naeruga. Keegi ei tule sortsiga lihtsalt juttu rääkima, alati on midagi vaja. Naine kuulas, mida Kyle talle räägib. "Kahju kuulda, et sinu liikmega nii juhtus. Kindlasti oli ta väga tore libahunt," alustas Electra oma juttu ning kohendas enda soengut. Alati tuleb ju ilus välja näha. "Aga ma pole kindel, kas ma saan sind aidata, viimasel ajal on väga kiire olnud ning minu jõud pole see, mis muidu." Ta viis enda pilgu Kyle'le ja uuris meest. Ilus mees aga kahju, et surelik. Nendega saab ainult nii vähe koos olla. Kahju hakkab kohe.
|
|
|
|
Post by Kyle Moreno on Oct 25, 2016 17:51:07 GMT
Ah, et sellepärast, et ta on surelik, möödub aeg kiirelt? Aga noh, eks naisel oli õigus, sest Kyle'il oli elada jäänud küll mitmekümneid aastaid, aga siiski, ükskord saabub tema jaoks igavene lõpp. Electral on võimalus elada igavesti. Kuna mehe elu oli hetkel lõbus, siis oma sureliku staatuse üle hetkel kurta ei saanud ega tahtnudki. Kui peaks tulema igatsus igavese elu järgi, siis uskus Kyle, et tal variante oli. Mees istus samuti siis, kui Electra seda tegi ja sättis end sisse naise vastas olevale diivanile. "Miks sa ei peaks imestama? Tavaliselt minu libahundid ei trügi teiste valdustesse. Välja arvatud see üks kord, sest tegemist on uue libahundiga, kes seda maailma veel mõista üritab," tõi Chris vabanduseks. "Oli? Ta on endiselt tore. Ta ei ole veel surnud," turtsatas mees. "Tõesti? Palun, kas sa võiksid aidata? See on oluline minu jaoks," sõnas Kyle, "ma olen nõus sulle vaevatasu pakkuma. Midaiganes sa soovid." Christian oli päris kindel, et raha neiu ei soovinud, aga kuulas huviga, mida neiu temalt tahta võis.
|
|
|
|
Post by Electra I. Miles on Oct 25, 2016 18:27:30 GMT
Sortsile möödub 50 aastat väga kiiresti, ainult üks silmapilk ja juba läbi. Mõnikord mõtleb küll neidis, et elu on juba igavaks muutunud, kuid siis midagi, mis muudab elu palju huvitavamaks. Oi, võimalusi kuidas igavesti elada on palju. Kõige lihtsam neist on vampiiriks muutumine. Kuid vampiiride elu pole nii tore, päikest kohe üldse nautida ei saa. "Ma ei imestanud seda, et sa minult abi küsid. Alati tullakse abi küsima," selgitas Electra. Muidugi noored libahundid peavad uusi asju proovima ning paljud saavad selle eest ka tasu. Igakord see hästi ei lõppe, nagu ka seekord. "Veel," lausus Ice muigega ning kergitas kulmu. Kauaks, seda veel ei tea. "Kui oluline ta sulle on?" küsis sorts ning kummardus ettepoole. Kui palju hoolib karja juht oma karjast? Üks libahunt siia sinna, mis see ikka on. "Midaiganes?" lausus naine naerdes ning tõusis püsti. Ta teadis koheselt mida ta mehelt soovib. "Mul oleks vaja paari mälestust sinu elust," esitas ta oma tasu. Muidugi peab ta saama selle ise valida.
|
|
|
|
Post by Kyle Moreno on Oct 25, 2016 18:52:22 GMT
Kyle on varem isegi mõelnud igavese elu peale, aga vampiiriks muutumine oli kindlasti üks variant, mille ta kohe välistaks, kui peaks hakkama valima. "Sa ei tundu just olevat selline naine, kes oma abi lahkelt ja tasuta jagab," märkis noormees muigega. See oli okei - eks kõige helgemad hinged aitasid inimesi ilma tasuta, aga mitte sortsid ja kindlasti mitte libahundid. "Iga liige minu karjas on mulle oluline. Nad on minu perekond. Ma ei saa lasta neil surra, kui ma tean, et on võimalus neid päästa. Ja sel juhul teen ma kõik, et nende elu päästa," selgitas Kyle. Tema kari oli talle oluline, aga mitte nii oluline, et oleks nõus oma elu mingi karjaliikme nimel andma. Muidugi, oli üksikud karjaliikmed, kellega ta eriliselt lähedane oli, aga see selleks. Neid inimesi, kelle eest Kyle oma elu annaks, oli vähe. "Mälestust?" kortsutas noormees kulmu, "milliseid mälestusi sul vaja on?"
|
|
|
|
Post by Electra I. Miles on Oct 25, 2016 20:15:30 GMT
Muidugi, libahuntidele ju ei meeldi vampiirid. Juba sajandeid on see nii olnud. Miks, seda ei tea vist keegi. Vähemalt ei teadnud seda sorts ja ega teda väga ka ei huvitanud. Teda see ei mõjuta. "Tark poiss oled," lausus Electra muigega. Muidugi ei teinud ta midagi tasuta, eriti veel inimestele kellega tal lähedasi suhteid polnud. Igal asjal on oma hind ja mõnikord on see väga kallis. Sorts kuulas huviga, kui tähtis mehele ta kari on. Kuidas saab küll hoolida nii palju inimestest, kes pole su vereliin. Naisel oli seda raske mõista, kuna nii kaua elades ei saa sa luua suhteid surelikega. "Jah, ma tahan ühte head mälestust," lausus Electra uuesti. "Mm.." ümises naine ja liikus mehe selja taha. "Ma tahaks sinu mälestustes ringi liikuda ja valida sellise milline mulle meeldib." Muidugi saaks ta lasta mehel valida see mälestus kuid ise valida on palju parem. Saad sellise milline sind huvitab. Kahjuks ei saa sorts selle mälestuse endale jätta vaid peab ühele peadeemonile ohverdama, kelle ta plaanib välja kutsuda. Sellesti ei pea libahunt muidugi teadma.
|
|
|
|
Post by Kyle Moreno on Oct 26, 2016 14:59:48 GMT
Tark oli ta küll, aga poiss enam mitte. Christian vaatas naise poole, kes ta selja taha liikus. Tõttöelda, see, et neiu tema käest mingit mälestust tahtis saada, ajas talle hirmu nahka. Tundus kahtlane ja isegi ohtlik. "Oota... mille jaoks sul minu mälestust üldse vaja on?" uuris Kyle. Kas see tähendas siis, et kui Electra on temalt mälestuse röövinud, siis ei mäleta Kyle enam sellest mälestusest midagi? Ta pole oma elus teinud midagi sellist, mis vajaks hullult varjamist, aga ega tema elu nüüd lilleline pole ka olnud. Tapnud on omajagu, aga on olnud ka toredamaid mälestusi. "Ja peale seda, kui sa oled minu mälestuse saanud, sa ravid mu sõbra terveks?" küsis mees igaks juhuks üle, sest kes teab, äkki sorts tahtis veel midagi mehelt saada.
|
|
|
|
Post by Electra I. Miles on Oct 26, 2016 15:34:49 GMT
Kyle jaoks pole mälestuse loovutamine küll ohtlik, mis peale seda toimub, see on juba teine asi. "See pole enam sinu asi libahunt," vastas sorts teravamalt. Talle ei meeldi, kui keegi oma nina tema asjadesse pistab. Samas saab ta aru, et meest huvitab, mis tema mälestusega edasi tehakse. "Kui sa seda ei taha, siis jääb tehing katki," lisas Electra juurde. Küll ta selle mälestuse ka kelleltki teiselt kätte saab. Pole oluline kelle oma see on. Jah, peale seda ei mäleta Kyle seda mälestust üldse. See on kadunud ning see asendub musta auguga. Oma ringiga oli naine jõudnud Kyle ette tagasi. "Jah, peale seda, kui ma olen oma mälestuse kätte saanud, avan ma portaali ja me lähme sinu väikese sõbra juurde ning ravime ta terveks," lubas sorts. Mitte kunagi ei murra tema oma lubadusi, mis ta andud on. Ta ei saaks olla ülemsorts, kui kõikidele koguaeg valetaks. See aga ei tähenda, et tema lubadustes ei võiks konksud sees olla. "Kuidas siis jääb?" küsis Ice ning uuris meest. Temal pole kahju, kui tehing ära jääb. Kyle on see, kes kaotab oma karjaliikme.
|
|
|
|
Post by Kyle Moreno on Oct 27, 2016 9:06:33 GMT
See oli mõtlevapanev tehing. Samas, Kyle oli öelnud, et teeb kõik, et tema karjaliige terveks saab. Mis siis, kui Electra võtab temalt mõne hinnalise mälestuse? Tal oli neid päris palju. Üks mälestus siia-sinna, neid tekib ju veel juurdegi. Mõelnud selle kallal umbes minutikese, viis ta oma pilgu Electrale. "Olgu, diil," nõustus Kyle. "Kuidas ma end peale seda tunnen üldse?" uuris noormees igaks juhuks. Võib-olla iiveldus või peapööritus. Ta ei teadnud, kuidas mälestuse võtmine kellegi peast üldse käis, seega lasi Electral end juhendada.
|
|
|
|
Post by Electra I. Miles on Oct 27, 2016 9:49:13 GMT
Sorts naeratas võidukalt, kui kuulis, et mees on tehinguga nõus. "Halvasti sa ennast tundma ei peaks, kui siis oled ainult veidikene segaduses," jutustas Electra. "Su aju ei saa aru miks järsku üks mälestus kadus ning on segaduses senikaua, kuni talle meenud, et mina selle võtsin," lisas ta veel juurde ning jalutas mehe seljataha. "Toeta selg vastu tugitooli ning lõõgastu. Valus see ei ole." Kui libahunt oli seda teinud, sulges sorts oma silmad ja hakkas oma käsi mehe pea kohal liigutama. Tema kätest tuli tumesinist suitsu, mis hakkas ümber Kyle pea hõljuma. Koheselt oligi ta mehe mälestustes ning hakkas seal ringi liikuma. Mälestusi oli mehe mõistuses palju. Enamus neist õnnelikud, mõned kurvad ning osad isegi kõhedad. Eks libahundina olla ju palju kõhedaid asju tehtuid. Electrat ei huvitanud mälestused, mis on toimunud hiljuti ning sellepärast rändas ta kaugemale. Nii kaugele rännates leidis ta üles mälestuse, kus Kyle ema tapab Kyle isa, kuna arvas, et mees flirdib teise naisega. Deemonile see kohe kindlasti meeldiks, aga sorts ei taha võtta mehelt sellist mälestust. See on küll õudne, kuid üks tema elu osa. Peagi leidis ta sobiva mälestuse, Kyle veetmas õnnelikku aega koos oma õega. Nad naeravad südamest ning see peaks deemonile meeldima. Võtnud mälestuse, väljus ta mehe peast ning lasi tal ennast koguda. "Ma tekitan portaali ja me lähme selle kaudu sinu haavatu juurde." Sorts eeldas, et mees on ikka politseijaoskonnas. Ice kõndis mehest eemale ning hakkas portaali tegema, mis viiks politseijaoskonna juurde.
|
|
|
|
Post by Kyle Moreno on Oct 27, 2016 16:30:53 GMT
Kyle noogutas. Tõttöelda, oli ta pisut närvis, sest ei teadnud ju, millise mälestuse sorts temalt eemaldab. See oli väike hind selle eest, et tema sõber ja ühtlasi ka karjaliige elada saaks. Ta tegi nii, nagu Electra palus ja toetas selja vastu diivanit ning sulges silmad, et paremini lõõgastuda. Kohe, kui Electra tema minevikku sisenes, tundis ta erinevaid mälestusi, mida Electra läbi vaatas ja nendest endale sobivat otsis. Ühel hetkel leidis naine mälestuse Kyle'st ja tema õest ning ühel hetkel oli see lihtsalt kadunud. Must auk. Kyle vaatas segaduses ringi ja viis pilgu Electrale, taibates mõne hetke pärast, mis toimunud oli. Ta sõber oli tõepoolest politseijaoskonnas, sest teised karjaliikmed olid ta poolsurnuna metsast leidnud ja jaoskonda viinud. Noormees ei hakanud oma mälestuse kohta uurimagi, sest ta ei uskunud, et Electra talle räägiks. Kyle tõusis püsti, kui Electra oli portaali tekitanud ja kõndis sellest naisega koos läbi. Olles järgmisel hetkel politseijaoskonnas, juhatas Kyle Electra oma haavatud ja teadvuseta karjaliikmeni. Ta oli voodi peal ühes tagaruumis, mõned libahundid haavatud mehe ümber. "Ta ei tule sellest välja.." lausus üks karjaliikmetest, kui Kyle'i nägi ja samal ajal vaatasid teised mornide nägudega oma sõpra. Voodi ääres viibis ka üks neiu, kes haavatud mehe kätt hoidis ja nuttis. "Tuleb küll. Ma teadsin, et on üks variant veel ja ma tõin selleks siia oma ... sõbra, et meid aidata," vastas Kyle oma karjaliikmele. Electrale ta viitas kui oma sõbrale, kuigi nad seda tegelikult polnud. "Kas te saaksite meid siia kolmekesi jätta?" palus Kyle oma karjaliikmeid, kes tema palve peale ruumist lahkusid ja nad jäid sinna kolmekesi - Kyle, Electra ja haavatu. "Nagu sa näed, on tema aeg kohe läbi. Nüüd on sinu kord oma osa tehingust teha," pöördus Kyle Electra poole. Haavatu nägu oli paistes läbipeksmisest, tema kätel ja kaelal olid küünejäljed. Ülejäänud kehast oli teki all soojas.
|
|
|
|
Post by Electra I. Miles on Oct 27, 2016 16:47:41 GMT
Nad jalutasid läbi portaali ning soe õhk mähkis neid endasse. Sekund hiljem olid nad juba politseijaoskonnas. "Täpselt samasugune, kui vanasti," lausus sorts muigega ning vaatas ringi. Ta oli ka varem siin käinud kuid see oli umbes viiskümmend aastat tagasi. Vahepeal pole tal siia asja olnud. Electra avastas, et palju uurisid naist kahtlustavalt. Enamasti ei usalda allilmalised teisi rasse, eriti neid kes elavad kaua ja keda usaldada ei saa. Haldjad on kõige hullemad, nemad ei saa valetada ning see teebki neid ohtlikuks. Koos Kyle'ga jalutas naine taharuumi, kus asus ka haavatu. Ice tahtis juba ise suu ava, et kõik teised ruumist välja ajada, kuid seekord jõudis libahunt temast ette. Pole vaja, et kõik teda uudistaksid. "Ta on väga tõsiselt haavatud," pomises naine, kui kõik olid lahkunud. Electra kõndis haavatule lähemale ja eemaldas teki, et uurida mehe haavu. Need olid väga tõsised ja see võtab naiselt palju energiat, et libahunt ellu jätta. "Loodame, et veel liiga hilja ei ole," lausus sorts ning põlvitas haige ette. Tõstnud oma käed haige kohale, hakkas tema kätest tulema uuesti sinist udu, mis kogunes mehe ümber. Järsku tõi haavatud kuuldele karjatuse. "Ta haavad paranevad aga see teeb talle ikkagi haiget," seletas naine.
|
|
|
|
Post by Kyle Moreno on Oct 27, 2016 22:14:25 GMT
"Sa oled siin varem käinud?" üllatus Kyle, vaadates naise poole. Kuigi, kui nüüd järele mõelda, on Electra kindlasti oma pika elu jooksul varasemate libahundikarja liidritega kokku puutunud. Tagaruumis olles lukustas Kyle ka seespoolt ruumi ukse, et keegi sisse ei pääseks ja Electra saaks haavatu ravimisele keskenduma. "Ma loodan ka," pomises noormees selle peale ja võttis ühel toolil istet, et jälgida, kuidas Electra tegutses. Kuuldes mehe karjatust, üritasid teised läbi ukse sisse saada, aga tegemist oli tugeva uksega ning Kyle oli selle lukustanud. Umbes taolisel eesmärgil ta oligi selle lukku pannud. "Seda valu pole kuidagi võimalik ära võtta, ega?" uuris Kyle. Ta ei tahtnud, et tema sõber valudes oleks, aga kui see ta ellu jätab, siis ei jää muud üle, kui mehe karjed ära taluda. Ühel hetkel Electra kätest tulev sinine udu lõppes. "Kas nüüd on kõik?"
|
|
|
|
Post by Electra I. Miles on Oct 27, 2016 22:32:28 GMT
"Muidugi olen," lausus Electra naeratusega. Ta on New York'is elanud juba väga kaua ning kohtunud paljude karjajuhtidega. Ta isegi mäletab seda aega, mil teine kari siia maile ilmus. Esimene kari ei suutnud teist välja ajada, aga samas ei suutnud teine võimule astuda. Siiamaani nad siis elavad kahekesi. Tihti juhtub ka konflikte ja siis peab Klaav neid jälle lahutama. Kahjuks on Klaav nii nõrk, et ei suuda selgeks teha, kumb kari peaks linnas valitsema. "Hea mõte oli uks lukku panna," lausus sorts, kui kuulis kuidas teises tahtis sisse tulla. Jumal teab, mis oleks juhtunud, kui uks oleks lahti olnud. Sorts oleks siit juba ammu välja visatud koos oma maagiaga. "Ma võin proovida seda leevendada, aga see käib paranemise juurde," sõnas Electra ning jätkas mehe ravimist. Peagi sai ta sellega valmis. "Nüüd on kõik, ta vajab veel puhkust, et täielikult taastuda," õpetas sorts. Pole vaja, et ta kohe uuesti mürgeldama hakkaks. "Muundumist ei tohiks toimuda paaril järgneval päeva kuna ta organism on taastumisest nõrk," lisas ta kerge naeratusega veel juurde.
|
|
